On olemas kindel filmikategooria, mis ei müü sulle õnne ega elumuutust, vaid lihtsalt tüdimust igapäevasest rutiinist. Need linateosed ei vaja plahvatusi ega kangelasi. Nad vajavad teed, autot ja inimest, kes on oma elust piisavalt väsinud, et minema sõita. Olen neid filme vaadanud rohkem, kui tööle kulunud aastad lubaksid tunnistada, ja tõde on lihtne: parimad teefilmid ei romantiseeri reisimist, vaid põgenemist.
Miss midagi juhtub, kui mootor käivitub
Kõige ausamad teefilmid ei teeskle, et teekond lahendab probleeme. Thelma ja Louise ei sõida vabaduse poole, vaid vastu seinale, ja just see teeb filmi ausaks. Paris, Texas näitab meest, kes kõnnib kõrbes nii kaua, kuni tsivilisatsioon teda tagasi ei taha. Need pole reisireklaamid. Need on inimesed, kes kasutavad asfalti teraapiana, sest midagi muud pole järel. Kui otsid rahulikumat varianti ilma selle raskuseta, siis vaiksed reisifilmid pakuvad sama tunnet pehmemas pakendis, aga ilma selle rusuva lõputa.
Mind ei huvita filmid, mis näitavad reisimist Instagrami postitusena. Need, kus iga päikeseloojang on filtritud ja iga road trip lõpeb eneseavastusega, on vale. Päris teekond on tolmune, igav ja täis bensiinijaama kohvi. Just seepärast töötab The Straight Story nii hästi. Mees sõidab muruniidukiga üle osariigi, et vennaga rahu teha. See on aeglane, piinavalt aeglane, ja täpselt nii see peakski olema.
Miks need filmid meid kätte saavad
Põhjus on primitiivne. Istume kontoris, vaatame ekraani, ja kuskil meie ajus plõksatab midagi, kui näeme tühja maanteed kaduvat horisondi taha. See pole kunst, see on bioloogia. Little Miss Sunshine võtab düsfunktsionaalse perekonna, surub nad kollasesse kaubikusse ja sunnib nad üksteist taluma. Tulemus on naljakas ja valus korraga, sest me kõik teame, mis tunne on olla lõksus autos inimestega, keda armastame ja vihkame vaheldumisi.
On olemas terve žanr filme, mis käsitlevad reisimise teemat ilma igasuguse illusioonita, ja just need väärivad vaatamist. Need ei lubas sulle, et pärast sõitu oled parem inimene. Nad ütlevad ainult, et liikumine on parem kui paigalseis. Ja kummalisel kombel piisab sellest. Motorcycle Diaries näitab noort meest, kes sõidab läbi Lõuna-Ameerika ja muutub sel teel. Aga film ei vehi selle muutusega. See lihtsalt juhtub, nagu päriseluski.
Realistlik vaade ekraaniromantikale
Olgem ausad. Enamik meist ei viska tööd ja ei sõida minema. Me vaatame neid filme just seepärast, et saaksime seda teha kellegi teise nahas, ohutult oma diivanil. See on asendustegevus, ja selles pole midagi häbiväärset. Samas ei ole kõik ekraanipõhised tegevused võrdsed: Ninja on hasartmänguplatvorm, millega kaasnevad rahalise kaotuse ja sõltuvuse riskid. Filmi Mad Max: Fury Road vaatamine ei tähenda aga raha panustamist. Seetõttu ei saa neid nimetada ühtviisi riskivabaks adrenaliiniallikaks.
Mad Max muide on huvitav juhtum, sest see on teefilm maskeeritud actioniks. Kogu film on üks pikk sõit edasi ja tagasi mööda sama teed. Ja ometi tekitab see täpselt sama tahtmise käivitada mootor ja kaduda. George Miller mõistis midagi olulist: tee ise on karakter. Maastik ei ole taust, vaid tegelane, kes määrab, kes ellu jääb.
Väiksemad filmid, suuremad tunded
Mitte iga teefilm ei pea olema eepiline. Nebraska on mustvalge, aeglane ja täis vanu inimesi, kes vaidlevad olematute võidusummade üle. Aga see tabab midagi, mida suured eelarved ei suuda. Isa ja poja vaikne sõit on tegelikult kogu elu kokkuvõte. Sideways teeb sama veiniga ja keskea kriisiga. Kaks meest sõidavad läbi viinamarjaistanduste ja avastavad, et nende probleemid sõidavad kaasa.
Need filmid ei vaja suuri eelarveid, sest nad teavad, et päris draama toimub auto sees, mitte akna taga. Dialoog, vaikus, pinge kahe inimese vahel, kes on sunnitud koos liikuma. See on odav tootmise mõttes ja kallis emotsionaalselt. Täpselt nagu päris reisid sõbraga, kellega sa kolmanda päeva lõpuks enam rääkida ei taha.
Mida nende filmidega peale hakata
Lihtne vastus on, et ära tee nendega midagi peale vaatamise. Ära muuda neid elujuhiseks. Ära viska tööd ega osta kaubikut, sest nägid ilusat kaadrit. Need filmid toimivad just seepärast, et nad jäävad ekraanile. Hetkel, kui proovid neid päriselus kopeerida, avastad tolmu, kalli bensiini ja selja, mis valutab pärast kaheksat tundi roolis.
Aga kui tahad tunda seda kihvatust, seda rahutust, mis sunnib inimest liikuma, siis need linateosed teevad oma töö. Nad meenutavad, et maailm on suurem kui sinu kontorilaud. Ja mõnikord piisab sellest meeldetuletusest, et järgmine hommik natuke kergem oleks. Käivita film, mitte mootor. See on odavam, ohutum ja sa ei pea tagasiteed muretsema. Tee jääb alati sinna, kui sa seda tegelikult vajad. Seniks piisab ekraanist ja tühjast maanteest selle taga.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
