Talve saabumine on Eesti kliimas autoomanikele alati kriitiline aeg, kuid eriti valusalt võib pakane hammustada just diiselmootoriga sõidukite omanikke. Kujutage ette stsenaariumi: on krõbe jaanuarikuu hommik, termomeeter näitab miinuskraade ja teil on kiire tähtsale kohtumisele või laste kooli viimisega. Istute autosse, keeratate süüdet või vajutate start-nuppu, kuid mootori reipa urisemise asemel kuulete vaid vaevalist venimist või hullemal juhul täielikku vaikust. See on hetk, mil paljud juhid avastavad, et nende auto aku, mis suvel ja sügisel töötas laitmatult, on oma eluea piiril. Diiselmootorite puhul ei ole aku tervis lihtsalt soovituslik, vaid kriitilise tähtsusega komponent, mille hooletusse jätmine garanteerib varem või hiljem teeserva jäämise.
Miks on diiselmootor akule suurem koormus kui bensiinimootor?
Paljud autoomanikud ei teadvusta, et diiselmootori käivitamine nõuab akult oluliselt rohkem ressurssi kui bensiinimootori puhul. Sellel on füüsikalised ja mehaanilised põhjused, mis muudavad talvise käivituse diiselautol tõeliseks katsumuseks.
Esiteks on diiselmootorite surveaste tunduvalt kõrgem kui bensiinimootoritel. Bensiinimootoris süütab kütusesegu süüteküünal, kuid diiselmootoris toimub süttimine kütuse ja õhu segu kokkusurumise tagajärjel tekkiva kuumuse toel. See tähendab, et starter peab suutma mootorit ringi ajada palju suurema jõuga, et ületada silindrites tekkivat vastusurvet. Külma ilmaga, kui mootoriõli on muutunud paksuks nagu mesi, nõuab see protsess akult tohutut voolutugevust.
Teiseks mängivad rolli hõõgküünlad. Enne starteri rakendumist (ja sageli ka mõnda aega pärast mootori käivitumist) peavad hõõgküünlad soojendama põlemiskambreid. See protsess tarbib märkimisväärses koguses elektrienergiat veel enne, kui mootor üldse ringi käima hakkab. Kui aku on vana või alalaetud, võib juhtuda, et hõõgküünalde tööks jagub voolu, kuid starteri jaoks enam mitte.
Külm ilm ja elektrokeemia: topeltlöök akule
Talvine käivitusprobleem ei tulene ainult mootori suurenenud nõudmistest, vaid ka aku enda füüsikalistest omadustest. Pliiakude (nii tavaliste, EFB kui ka AGM) võimekus sõltub keemilistest reaktsioonidest, mille kiirus temperatuuri langedes drastiliselt aeglustub.
Statistika näitab karmi reaalsust:
- 0°C juures on täislaetud aku käivitusvõimsusest alles umbes 80-85%.
- -18°C juures langeb aku tegelik võimekus ligikaudu 40-50% peale.
- Samal ajal vajab külmunud diiselmootor käivitamiseks kuni 200% rohkem energiat kui soojal suvepäeval.
See tekitab olukorra, kus nõudlus energia järele kasvab hüppeliselt, samal ajal kui pakkumine (aku võimsus) väheneb drastiliselt. Just see “kääride efekt” ongi põhjus, miks kergelt väsinud aku annab alla just esimese tõsisema öökülmaga.
Hoiatusmärgid, mida ei tohi ignoreerida
Aku surm saabub harva täiesti ootamatult, tavaliselt annab auto sellest märku, kuid juhid ei oska neid signaale lugeda. Ennetamine on alati odavam kui puksiiri tellimine või uue aku ostmine bensiinijaamast, kus hinnad on sageli krõbedamad.
Pöörake tähelepanu järgmistele sümptomitele:
- Aeglane “kerimine”: Kui kuulete, et starter veab mootorit ringi vaevalisemalt kui tavaliselt, on see kõige selgem ohumärk. Isegi kui auto läheb käima, on see viimane hoiatus kontrolli minna.
- Tuhmuvad tuled: Kui tühikäigul või käivitusmomendil armatuurlaua valgustus või esituled märgatavalt tuhmuvad, viitab see pingelangusele ja aku nõrkusele.
- Start-Stop süsteemi lakkamine: Kaasaegsed autod on targad. Kui aku laetuse tase on madal, lülitab autoajus olev tarkvara välja mugavusseadmed ja Start-Stop süsteemi, et säästa energiat käivitamiseks. Kui teie auto mootor ei sure foori taga enam välja, võib see viidata akuprobleemile.
- Elektroonika “kalad”: Madal pinge võib põhjustada veateateid ABS-i, veojõukontrolli või muude süsteemide töös, mis kaovad pärast mootori pikemat töötamist.
Lühikesed sõidud on aku suurim vaenlane
Eesti talves on üks suurimaid diiselauto aku tapjaid linnasõit. Külmkäivitus võtab akult suure hulga energiat. Et see energia tagasi panna, peab generaator töötama teatud aja. Külma akuga on aga laadimisprotsess aeglasem, sest aku sisetakistus on suur.
Rusikareegel on lihtne: et taastada käivitamisel kulutatud energia, peaks auto sõitma vähemalt 20–30 minutit maanteekiirusel või ühtlase pöördega. Kui teie igahommikune teekond on vaid 5-10 minutit lasteaeda ja tööle, töötab aku pidevas defitsiidis. Iga käivitusega jääb aku veidi tühjemaks, kuni ühel hommikul kriitiline piir on ületatud. Seda nähtust nimetatakse aku krooniliseks alalaadimiseks, mis põhjustab plaatide sulfateerumist – protsessi, kus akuplaatidele tekivad pliisulfaadi kristallid, mis muudavad aku pöördumatult kasutuskõlbmatuks.
Kuidas ennetada probleeme ja pikendada aku eluiga?
Õnneks saab autoomanik ise palju ära teha, et vältida ebameeldivaid üllatusi. Siin on konkreetsed sammud, mida tasub talveperioodil järgida.
1. Regulaarne lisalaadimine
Kõige tõhusam viis aku eluea pikendamiseks on nutika laadija kasutamine. Tänapäevased mikroprotsessoriga laadijad (nagu CTEK, NOCO jt) oskavad hinnata aku seisukorda, eemaldada sulfaadikristalle ja hoida akut optimaalsel tasemel. Kui sõidate peamiselt lühikesi otsi, on soovitatav ühendada aku laadijaga vähemalt kord kuus, krõbeda pakasega isegi iga nädal. See on investeering, mis tasub end ära juba ühe päästetud aku hinnaga.
2. Klemmide puhtus
Sageli ei ole viga akus endas, vaid ühendustes. Oksüdeerunud või lõdvad akuklemmid tekitavad takistuse, mis ei lase voolul vabalt liikuda. Kontrollige regulaarselt, et klemmid oleksid puhtad ja tugevalt kinni. Oksüdeerumise eemaldamiseks võib kasutada spetsiaalset harja ja sooja vett soodaga, pärast puhastamist tuleks klemmid katta spetsiaalse määrdega.
3. Elektritarbijate mõistlik kasutamine
Külmkäivituse hetkel peaksid kõik lisatarbijad olema välja lülitatud. Istmesoojendused, roolisoojendus, klaasisoojendused ja võimas helisüsteem koormavad elektrisüsteemi tohutult. Lülitage need sisse alles siis, kui mootor töötab ühtlaselt. Enne mootori seiskamist on hea tava lasta autol paar minutit töötada ilma suuremate tarbijateta, et aku saaks viimase “süstla” energiat.
Õige aku valimine: CCA on olulisem kui mahtuvus
Kui vana aku on siiski omadega läbi, tuleb poest uus valida. Siin teevad paljud vea, vaadates ainult ampertunde (Ah). Diiselauto puhul on aga veelgi kriitilisem näitaja käivitusvool ehk CCA (Cold Cranking Amps).
CCA näitab amprite hulka, mida aku suudab väljastada 30 sekundi jooksul temperatuuril -18°C, hoides pinget vähemalt 7,2 volti. Mida suurem on see number, seda kergemini käivitub diiselmootor pakasega. Kui tootja on ette näinud 700A käivitusvooluga aku, siis 600A mudeli ostmine (isegi kui see on odavam) on talvel kindel viis hätta jääda.
Samuti tuleb tähelepanu pöörata aku tehnoloogiale. Kui autol on Start-Stop süsteem, peab uus aku olema kas AGM (Absorbent Glass Mat) või EFB (Enhanced Flooded Battery) tüüpi. Tavalise happeaku paigaldamine Start-Stop süsteemiga autole rikub uue aku loetud kuudega, kuna see ei talu tsüklilist koormust ja pidevat pooltühjana seismist.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kui kaua peaks kvaliteetne aku diiselautol vastu pidama?
Keskmine eluiga on 4–6 aastat. Siiski sõltub see suuresti kasutusmustrist. Lühikesi otsi sõitva diiselauto aku võib vajada vahetust juba 3 aasta järel, samas kui regulaarselt maanteesõite tegeva auto aku võib kesta ka 7–8 aastat.
Kas ma võin paigaldada autole suurema mahutavusega aku kui tehas ette näeb?
Üldiselt jah, ja see on talvel isegi kasulik, eeldusel et aku füüsiliselt pesasse mahub. Siiski ei tohi liiale minna – kui aku on liiga suur, ei pruugi auto generaator suuta seda lühikeste sõitudega täis laadida. Rusikareegel on, et uus aku võib olla ca 10–20% võimsam kui originaal.
Miks sureb aku just siis, kui ilm läheb soojaks?
See on levinud müüt, kuid sellel on tõepõhi all. Talvel tekkinud kahjustused (sulfateerumine) ja plaatide paisumine külmaga ei pruugi kohe tunda anda. Soojade ilmadega toimub akus isetühjenemine kiiremini ja sisemised korrosiooniprotsessid kiirenevad, viies talvel “haavata saanud” aku lõpliku hääbumiseni.
Kas “täku andmine” on kaasaegsele diiselautole ohutu?
Ettevaatust! Kaasaegsed autod on täis tundlikku elektroonikat. Otse teise auto akult voolu võtmine võib tekitada pingeimpulsse, mis võivad läbi põletada autoaju või muid mooduleid. Soovitatav on kasutada spetsiaalseid ülepingekaitsega käivituskaableid ja järgida täpselt kasutusjuhendit. Miinusklemmi ei tohi kunagi ühendada otse tühja aku klemmile, vaid kere massi, et vältida sädemeid aku läheduses.
Uue aku registreerimine ja BMS-süsteemid
Üks aspekt, mille peale paljud kodu-mehaanikud ei tule, on uue aku “tutvustamine” autole. Enamik tänapäevaseid diiselautosid (eriti alates 2010. aastast toodetud Audi, BMW, Mercedes-Benz, Volvo jt) on varustatud akuhaldussüsteemiga ehk BMS-iga (Battery Management System). See süsteem loeb aku vanust, laadimistsükleid ja tervislikku seisundit, reguleerides selle põhjal generaatori laadimispinget.
Kui vahetate vana aku uue vastu, kuid jätate selle autoajus registreerimata, eeldab auto ikka, et kapoti all on vana ja väsinud aku. Tulemuseks võib olla uue aku ülelaadimine või alalaadimine, mis lühendab drastiliselt selle eluiga. Samuti ei pruugi tööle hakata Start-Stop süsteem ega muud energiasäästufunktsioonid. Seega, kui vahetate akut uuemal autol, veenduge, et teil on olemas vastav diagnostikaseade või laske vahetus teostada töökojas, kus uus aku korrektselt süsteemi kodeeritakse. See väike lisasamm tagab, et investeering kvaliteetsesse akusse tasub end ära ja auto käivitub muretult ka kõige krõbedama pakasega.
