Tartu liikluspildis toimus hiljuti ärevust tekitav vahejuhtum, kus tiheda liiklusega ristmikul põrkasid kokku politsei operatiivsõiduk ja tsiviilkasutuses olev sõiduauto. Sellised sündmused tuletavad valusalt meelde, et isegi sisselülitatud vilkurite ja sireenidega liikuvad alarmsõidukid ei ole kaitstud füüsikaseaduste ega inimlike eksituste eest. Õnnetuse tagajärjel vajas üks inimene haiglaravi, mis muudab juhtumi uurimise veelgi kriitilisemaks. Kuigi politseiautod teevad alarmtöösõite selleks, et päästa elusid või tabada kurjategijaid, on iga liiklusõnnetus, milles nad osalevad, kõrgendatud tähelepanu all nii avalikkuse kui ka järelevalveorganite poolt. See sündmus Tartus tõstatab mitmeid olulisi küsimusi liikluskultuuri, operatiivsõidukite märkamise ja autojuhtide kohustuste kohta.
Õnnetuse anatoomia: kuidas kokkupõrked alarmsõidukitega juhtuvad
Liiklusõnnetused, kus osalevad politseipatrullid ja tavasõidukid, juhtuvad enamasti ristmikel või möödasõitudel. Tartu tänavad, eriti tipptunnil, on koormatud ning autojuhtide tähelepanu on sageli hajutatud. Kui politseiauto liigub alarmrežiimil, on tal õigus kõrvale kalduda teatud liiklusreeglitest, näiteks sõita läbi punase fooritule või ületada kiirust, kuid seda tohib teha vaid tingimusel, et on tagatud kaasliiklejate ohutus. See on punkt, kus teooria ja reaalsus sageli põrkuvad.
Tüüpilised stsenaariumid hõlmavad olukordi, kus:
- Hiline märkamine: Autojuht kuuleb sireeni liiga hilja valju muusika või halva heliisolatsiooni tõttu ning ei jõua reageerida.
- Pime nurgad: Hoonete või teiste sõidukite varjust väljuv alarmsõiduk pole ristmikul teistele liiklejatele koheselt nähtav.
- Ettearvamatu käitumine: Autojuht ehmatab sireeni kuuldes ja pidurdab järsult keset teed, selle asemel et sujuvalt teeserva tõmmata.
Konkreetses Tartu juhtumis, kus üks inimene viidi haiglasse, mängivad rolli ilmselt mitmed faktorid, mida uurimine peab selgitama. Haiglasse viimine viitab sellele, et kokkupõrke kineetiline energia oli märkimisväärne, mis omakorda tähendab, et vähemalt ühe osapoole kiirus ei olnud kokkupõrke hetkel väike.
Liiklusseadus ja operatiivsõiduki eesõigus
Paljud juhid eksivad arvates, et operatiivsõidukil on alati ja igas olukorras absoluutne eesõigus. Eesti Vabariigi liiklusseadus reguleerib seda valdkonda väga täpselt, pannes kohustusi mõlemale osapoolele. Tavaautojuhil on kohustus anda teed sisselülitatud sinise vilkuri ja/või sireeniga sõidukile. See tähendab kiiruse vähendamist või vajadusel peatumist, et võimaldada alarmsõidukil takistamatult mööduda.
Samas lasub politseiametnikul, kes juhib alarmsõidukit, hoolsuskohustus. See tähendab, et isegi kui tal on eesõigus ja ta täidab edasilükkamatut tööülesannet, peab ta veenduma, et teised liiklejad on teda märganud ja talle teed andnud. Kui politseiauto sõidab ristmikule punase tulega ja põrkab kokku rohelise tulega liikunud autoga, ei ole süüdlase määramine alati automaatne. Uurimise käigus analüüsitakse:
- Kas politseiautol töötasid nii vilkurid kui ka helisignaal?
- Milline oli alarmsõiduki kiirus ristmikule sisenemisel?
- Kas teisel autojuhil oli objektiivselt võimalik alarmsõidukit märgata ja kokkupõrget vältida?
Inimvigastustega õnnetuste menetlemine
Kui liiklusõnnetuse tagajärjel saab inimene viga ja viiakse haiglasse, nagu juhtus Tartus, algatatakse alati põhjalikum menetlus. Politsei osalusel toimunud õnnetuste puhul on uurimise objektiivsus äärmiselt oluline. Tavaliselt tegeleb selliste juhtumite uurimisega Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo, et välistada huvide konflikt ja tagada sõltumatus.
Sündmuskohal tehakse põhjalikud mõõtmised, fikseeritakse pidurdusjäljed, sõidukite asukohad ja ilmastikuolud. Väga suureks abiks on tänapäeval pardakaamerate salvestised ning linnakaamerate pilt. Tartus on paljud ristmikud kaetud videovalvega, mis aitab tuvastada fooritsüklit ja sõidukite paiknemist hetk enne avariid. Haiglasse toimetatud isiku vigastuste raskusaste määrab sageli ka selle, kas alustatakse väärteomenetlust või kriminaalmenetlust.
Vastutus ja kindlustus
Paljusid autojuhte huvitab, kes korvab kahjud, kui kokkupõrge toimub politseiautoga. Siin kehtivad üldised liikluskindlustuse põhimõtted, kuid teatud nüanssidega:
- Kui süüdi jääb politseiametnik (näiteks ei veendunud ohutuses enne punase tulega ristmikule sõitmist), korvab kannatanu kahjud operatiivsõiduki kindlustusandja.
- Kui süüdi on tavaliikleja (näiteks ei andnud teed peateel liikuvale alarmsõidukile), korvab politseiauto remondi ja ametnike ravikulud süüdlase liikluskindlustus.
- Keerulisemad on olukorrad, kus süü jaotatakse osaliselt mõlemale poolele. Sellisel juhul võib hüvitise määr sõltuda süü astmest.
Kuidas käituda alarmsõidukit märgates?
Selleks, et vältida Tartu juhtumi sarnaseid stsenaariume tulevikus, peavad autojuhid olema teadlikud õigest käitumisest operatiivsõiduki lähenemisel. Paanika on halvim kaaslane. Järsk pidurdamine keset sõidurida võib tekitada ahelreaktsiooni ja uue avarii.
Eksperdid soovitavad järgmist tegevuskava:
- Säilita rahu: Ära tee järske manöövreid. Hinda olukorda peeglitest.
- Tee ruumi: Kui võimalik, tõmba teeserva. Mitmerealisel teel on levinud praktika “koridori tekitamine” sõiduridadest eemale hoides.
- Ära jää seisma pimedas kurvis või mäeharjal: Operatiivsõiduk peab sinust mööda pääsema, seega peatu kohas, kus nähtavus on hea.
- Jälgi suunatulesid: Anna alarmsõiduki juhile märku, et oled teda märganud ja kavatsed teed anda.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Seoses operatiivsõidukite ja liiklusõnnetustega tekib inimestel sageli spetsiifilisi küsimusi. Allpool on toodud vastused levinumatele päringutele.
Kas politseiauto tohib alati punase tulega sõita?
Ei, politseiauto tohib punase tulega ristmikku ületada vaid siis, kui ta täidab edasilükkamatut tööülesannet ja kasutab sinist vilkurit (soovitavalt koos sireeniga). Isegi siis peab juht veenduma, et manööver on ohutu ega sea ohtu teisi liiklejaid.
Mis juhtub, kui ma ei kuule sireeni ja sõidan politseiautole sisse?
Kui uurimine tuvastab, et sireen oli sisse lülitatud ja töökorras, kuid juht ei kuulnud seda valju muusika või tähelepanematuse tõttu, jääb süüdi tavaliselt autojuht. Kui aga sireeni ei kasutatud ja politsei lootis vaid vilkuritele keerulises situatsioonis (nt pimeda nurga tagant tulles), võib süü langeda politseile.
Kas ma pean peatuma, kui vilkurid töötavad vastassuunas?
Kui tee on eraldatud eraldusribaga (nt mururiba või piire), siis vastassuunas liikujad ei pea peatuma. Kui eraldusriba puudub ja tee on kitsas, on soovitatav kiirust vähendada ja hoida paremale, et tagada operatiivsõidukile vajadusel möödasõiduruum.
Kas politseinik vastutab isiklikult tekitatud kahju eest?
Üldjuhul vastutab tööandja ehk riik (PPA). Kui aga tegemist oli raske hooletuse või tahtliku rikkumisega, võib riik hiljem esitada regressinõude ametniku vastu. Tavapärase tööõnnetuse puhul katab kulud kindlustus.
Liiklustaristu arendamine ja ennetustöö tähtsus
Tartu juhtum, kus üks inimene vajas haiglaravi, ei ole kahjuks ainukordne. Linnade kasvav liiklustihedus muudab operatiivsõitude tegemise üha keerulisemaks. See viitab vajadusele mitte ainult autojuhtide koolitamise, vaid ka nutikama linnaplaneerimise järele. Kaasaegsed foorisüsteemid, mis suudavad tuvastada läheneva alarmsõiduki ja muuta talle tulede tsükli roheliseks (nn roheline laine), on üks viis riske maandada.
Samuti on oluline jätkuv selgitustöö autokoolides ja meedias. Noored juhid peavad mõistma, et sinine vilkur tähendab enamat kui lihtsalt “anna teed” – see on signaal kõrgendatud ohuolukorrast. Iga autojuhi panus, olgu selleks tähelepanelikkus, suunatulede õigeaegne kasutamine või muusika vaiksemaks keeramine linnasõidul, võib olla määrav tegur, mis hoiab ära raskete tagajärgedega kokkupõrke. Lõppkokkuvõttes on eesmärk ühine: tagada, et nii abivajajad saaksid abi kui ka kaasliiklejad jõuaksid turvaliselt koju.
