Autoomanikuna puutume kokku paljude hooldustoimingutega, alates õlivahetusest kuni piduriklotside kontrollimiseni, kuid esisilla reguleerimine ehk sillastend on teenus, mis jääb sageli tagaplaanile. Paljud autojuhid ei pööra rataste geomeetriale tähelepanu enne, kui ilmnevad selged sümptomid, nagu auto kiskumine ühele poole või rehvide ebanormaalne kulumine. Tegelikkuses on rataste õige asend kriitilise tähtsusega mitte ainult sõidumugavuse, vaid ka sõiduki turvalisuse ja ülalpidamiskulude seisukohalt. Õigesti seadistatud veermik tagab, et rehvidel on teekattega optimaalne kontakt, mis omakorda mõjutab nii kütusekulu kui ka juhitavust libedates või ootamatutes olukordades.
Mis on tegelikult esisilla ja rataste geomeetria reguleerimine?
Sildade reguleerimine ei tähenda lihtsalt rataste otseks keeramist. See on täppistöö, mille käigus kohandatakse sõiduki vedrustuse nurki vastavalt autotootja poolt ettenähtud spetsifikatsioonidele. Iga automudel on disainitud kindlate geomeetriliste parameetritega, et tagada parim võimalik balanss stabiilsuse ja manööverdamisvõime vahel. Protsessi käigus mõõdetakse ja muudetakse peamiselt kolme põhinäitajat.
Kokkujooks (Toe)
Kokkujooks on kõige sagedamini reguleeritav parameeter ja see viitab sellele, kui palju on rattad pööratud sisse- või väljapoole, vaadatuna linnulennult auto kohalt. Kui rataste esiosad on suunatud teineteise poole, nimetatakse seda positiivseks kokkujooksuks. Kui need on suunatud väljapoole, on tegemist lahkujooksuga. Vale kokkujooks on peamine põhjus, miks rehvid kuluvad enneaegselt, tekitades niinimetatud “saehamba” mustrit.
Külgkalle (Camber)
Külgkalle tähistab ratta vertikaalset kaldenurka, vaadatuna auto eest või tagant. Kui ratta ülemine osa on kaldus auto kere poole, on tegemist negatiivse külgkaldega; kui eemale, siis positiivsega. Liigne negatiivne külgkalle kulutab rehvi siseserva, samas kui liigne positiivne kalle hävitab välisserva. Külgkalle mõjutab oluliselt auto kurvisuutlikkust, kuid tänavasõiduautodel peab see olema täpselt tasakaalus, et vältida ebaühtlast kulumist sirgel teel sõites.
Pikikalle (Caster)
Pikikalle on amortisaatori või käändtelje kaldenurk vaadatuna auto küljelt. See parameeter mõjutab peamiselt rooli tagasijooksu (kui kergesti rool pärast pööret otseks läheb) ja stabiilsust suurtel kiirustel. Kuigi see ei mõjuta rehvide kulumist nii drastiliselt kui kokkujooks või külgkalle, on vale pikikalle põhjuseks, miks auto võib teel “ujuda” või miks roolimine tundub ebamäärasena.
Miks vale seadistus on autole ja rahakotile kahjulik?
Esisilla reguleerimise eiramine võib tunduda kokkuhoiuna, kuid pikas perspektiivis on see üks kallimaid vigu, mida autoomanik teha saab. Vale geomeetria mõjud avalduvad mitmel tasandil, alates otsesest rahalisest kahjust kuni potentsiaalselt eluohtlike olukordadeni liikluses.
- Rehvide eluea drastiline lühenemine: See on kõige ilmsem kuluallikas. Kui rattad pole joondatud, lohisevad rehvid osaliselt mööda asfalti, selle asemel et vabalt veereda. Juba väike kõrvalekalle võib lühendada rehvide eluiga poole võrra. Ebaühtlaselt kulunud rehvi ei saa parandada ning see tuleb asendada, sageli paari kaupa.
- Suurenenud kütusekulu: Vale kokkujooks tekitab veeretakistust. Auto mootor peab tegema rohkem tööd, et suruda sõidukit edasi, kuna rattad “võitlevad” üksteise vastu. See võib suurendada kütusekulu kuni 5-10%, mis aastase läbisõidu juures moodustab märkimisväärse summa.
- Veermiku detailide kiirem kulumine: Kui rattad ei veere otse, langeb vedrustuse ja roolisüsteemi komponentidele (nagu rooliotsad, šarniirid ja puksid) ebaloomulik pinge. See põhjustab lõtke ja kolinaid, mis viivad kallite remonttöödeni varem, kui see oleks loomuliku kulumise korral vajalik.
Millal tuleks kindlasti pöörduda teenindusse?
Sillastendi vajadus ei teki alati üleöö. Mõnikord muutub geomeetria paigast nihkumine probleemiks järk-järgult, mistõttu juht harjub auto käitumisega ega taju ohtu. Siiski on kindlad märgid ja olukorrad, mil tuleks viivitamatult aeg broneerida.
1. Pärast veermiku remonti
See on kuldreegel: kui vahetatakse mingeid vedrustuse või roolisüsteemi osi (nt rooliotsad, õõtshoovad, amordid, vedrud), on esisilla reguleerimine kohustuslik. Uued varuosad muudavad rataste asendit ja ilma reguleerimiseta on tulemuseks rikutud rehvid juba mõne tuhande kilomeetriga.
2. Pärast tugevat lööki
Eesti teedel ei ole haruldased sügavad löökaugud. Kui olete sõitnud suurel kiirusel läbi augu või riivanud äärekivi, on suur tõenäosus, et mõni veermiku detail on deformeerunud või paigast nihkunud. Isegi kui visuaalselt tundub kõik korras, võib millimeetrine nihe nurgas tähendada suurt muutust ratta kontaktpinnas.
3. Rehvide vahetuse ajal
Hooajaline rehvivahetus on parim aeg lasta spetsialistil heita pilk vanadele rehvidele. Kogenud mehhaanik loeb rehvi kulumisjälgedest välja, kas autol on probleeme kokkujooksu või külgkaldega. Kui suverehvid on sügiseks seestpoolt täiesti siledad, on selge, et enne talverehvide alla panemist tuleb sild reguleerida.
4. Sõiduk kisub viltu või rool on viltu
Kui peate sirgel teel sõites hoidma rooli pidevalt pinge all või kergelt pööratuna, et auto liiguks otse, on see selge märk valest geomeetriast. Samuti, kui lasete roolist lahti ja auto kaldub koheselt teeperve või vastassuunavööndisse, on ohutus juba tõsiselt häiritud.
Kuidas mõjutavad juhiabissüsteemid (ADAS) sillastendi?
Kaasaegsed autod on varustatud keerukate juhiabisüsteemidega, nagu reahoidmisabi, adaptiivne püsikiirusehoidja ja automaatne hädapidurdus. Need süsteemid toetuvad kaameratele ja radaritele, aga ka rooliasendi anduritele.
Kui teostatakse esisilla reguleerimist uuemal autol, ei piisa enam vaid mehaanilisest mutrite keeramisest. Sageli tuleb pärast geomeetria paika saamist kalibreerida ka rooliasendi andur (SAS). Kui auto elektroonika arvab, et rool on otse, aga füüsiliselt on rattad veidi pööratud (või vastupidi), võivad ohutussüsteemid töötada valesti või lülituda välja, kuvades armatuurlaual veateateid. Seetõttu on oluline valida teenindus, kus on olemas võimekus ka elektrooniliseks kalibreerimiseks.
Korduma kippuvad küsimused
Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis autoomanikel seoses sildade reguleerimisega tekivad.
-
Kui tihti peaks sildade reguleerimist tegema?
Üldine soovitus on kontrollida sildade geomeetriat kord aastas või iga 15 000 – 20 000 kilomeetri järel. Kindlasti tuleks seda teha uute rehvide ostmisel, et kaitsta oma investeeringut. -
Kas ma saan silda reguleerida kodus?
Ei, kvaliteetne reguleerimine nõuab 3D-stendi või laserseadmeid, mis mõõdavad nurki millimeetri murdosa täpsusega. Koduste vahenditega (nööri ja mõõdulindiga) on võimalik teha vaid hädapärast ligikaudset seadistust, kuid see ei taga rehvide säästmist ega täpset juhitavust. -
Kui kaua protseduur aega võtab?
Tavapärane kontroll ja reguleerimine võtab aega umbes 30–60 minutit. Kui veermikus on roostes polte, mida on raske lahti saada, võib aeg pikeneda. -
Kas reguleerida tuleb ainult esisilda või ka tagasilda?
See sõltub autost. Enamikul kaasaegsetel autodel on reguleeritav ka tagasild. Korrektne protseduur (nn nelja ratta geomeetria) algab alati tagasilla paika seadmisest, mille järgi joondatakse seejärel esisild. Kui tagasild on paigast, jookseb auto n-ö “külg ees”, isegi kui esirattad on omavahel paralleelsed. -
Miks rool on pärast reguleerimist ikka viltu?
See viitab ebakvaliteetsele tööle. Rooli fikseerimine otseasendisse on reguleerimise esimene samm. Kui auto sõidab otse, aga rool on viltu, tuleb minna tagasi teenindusse ja nõuda vea parandamist.
Nõuanded veermiku tervise hoidmiseks Eesti teedel
Kuigi sildade reguleerimine on vältimatu hooldustoiming, saab autoomanik ise palju ära teha, et veermiku detaile säästa ja reguleerimise vajadust harvemaks muuta. Ennetav sõidustiil on siinkohal võtmesõnaks. Vältige aukudest läbisõitmist suurel kiirusel ja kui see on vältimatu, ärge hoidke pidurit all hetkel, mil ratas lööb auku – pidurdamine lukustab vedrustuse ja löök kandub otse detailidesse, selle asemel et amortiseeruda.
Teine oluline aspekt on äärekivid. Parkimisel ärge sõitke hooga vastu äärekivi ega ronige sellest üle terava nurga all. Isegi aeglasel kiirusel toimuv pidev “muljumine” vastu äärekivi võib väänata õõtshoobasid või rikkuda pukse. Samuti tasub meeles pidada, et auto ülekoormamine (pagasi või reisijatega üle lubatud massi) muudab vedrustuse geomeetriat – kui sõidate pidevalt täislastis autoga, võib olla vajalik geomeetria seadistamine just seda koormust arvestades.
Lõpetuseks, kuulake oma autot. Igasugune uus kolin, vibratsioon roolis või ebakindel tunne kurvides on auto viis teada anda, et midagi on valesti. Õigeaegne reageerimine ja professionaalne diagnostika on alati soodsamad kui hilisem kapitaalremont ja uute rehvide ringi soetamine. Hoolitsedes rataste geomeetria eest, hoolitsete tegelikult enda ja oma kaasreisijate turvalisuse eest.
