Autosõit peaks olema sujuv, turvaline ja nauditav tegevus, kuid sageli märkavad juhid, et nende sõiduk ei käitu teel enam nii nagu uuena. Võib-olla kisub rool veidi vasakule või paremale, rehvid teevad kurvides kummalist häält või tundub auto juhitavus ebakindel just suurematel kiirustel. Need on klassikalised märgid sellest, et sõiduki veermiku geomeetria on paigast nihkunud. Silla reguleerimine on üks olulisemaid, kuid sageli alahinnatud hooldustoiminguid, mis mõjutab otseselt nii teie rahakotti kui ka liiklusohutust. Paljud autoomanikud eeldavad ekslikult, et sildade seadistamine on vajalik vaid pärast avariid või suurt remonti, kuid tegelikkuses mõjutavad auto geomeetriat igapäevased tegurid, alates teekatte ebatasasustest kuni loomuliku kulumiseni.
Mis on tegelikult silla reguleerimine ja mille poolest see erineb tasakaalustamisest?
Enne kui süüvime sellesse, miks ja millal reguleerimist teha, on oluline selgitada mõisteid. Väga levinud on segadus kahe täiesti erineva protseduuri vahel: rataste tasakaalustamine ja silla reguleerimine. Tasakaalustamine tegeleb ratta enda massi jaotumisega, et vältida vibratsiooni roolis või keres teatud kiirustel. Silla reguleerimine seevastu ei tegele rehvide ega velgedega otseselt, vaid hoopis sõiduki vedrustuse ja roolisüsteemi seadistamisega.
Silla reguleerimise käigus kohandatakse nurki, mille all rattad auto ja teepinna suhtes asetsevad. Eesmärk on tagada, et rattad oleksid üksteisega paralleelsed (või tootja poolt ettenähtud asendis) ja teepinnaga risti. See protsess hõlmab kolme peamist parameetrit, mida tehnikud jälgivad:
- Külgkalle (Camber): See on ratta kalle vaadatuna auto eest või tagant. Kui ratta ülemine osa on kaldus auto poole, on tegemist negatiivse külgkaldega; kui eemale, siis positiivsega. Vale külgkalle põhjustab rehvi serva kiiret kulumist ja võib vähendada auto stabiilsust.
- Kokkujooks (Toe): See on kõige sagedamini paigast minev nurk. Kujutage ette, et vaatate autot linnulennult. Kui rataste esiosad on üksteisele lähemal kui tagaosad, on tegu kokkujooksuga (nagu varbad sissepoole). Kui esiosad on laiemalt, on tegu lahkujooksuga. Vale kokkujooks on peamine põhjus, miks rehvid kuluvad ebaühtlaselt “saehambasse”.
- Pikikalle (Caster): See nurk mõjutab rooli tagasipöördumist keskasendisse ja auto stabiilsust sirgjoonelisel liikumisel. Kuigi see mõjutab rehvide kulumist vähem kui teised nurgad, on see kriitiline juhitavuse mugavuse seisukohalt.
Miks on õige geomeetria nii kriitilise tähtsusega?
Eksperdid rõhutavad silla reguleerimise tähtsust peamiselt kolmel põhjusel: majanduslik sääst, ohutus ja sõidumugavus. Kui auto rattad ei veere harmooniliselt, vaid “lobiisevad” või “kuraasivad” üksteise vastu, tekib terve rida negatiivseid ahelreaktsioone.
Rehvide eluea drastiline lühenemine
Rehvid on kuluartikkel, kuid keegi ei soovi osta uut komplekti iga hooaja tagant. Vale sllageomeetria on rehvide vaenlane number üks. Kui kokkujooks või külgkalle on paigast ära, ei toetu rehv teepinnale kogu oma mustri laiusega ühtlaselt. Tulemuseks on olukord, kus rehvi sise- või välisserv võib kuluda siledaks vaid mõne tuhande kilomeetriga, samas kui ülejäänud muster on veel täiesti korralik. Selline ebaühtlane kulumine muudab rehvi kasutuskõlbmatuks ja sunnib autoomanikku tegema enneaegseid väljaminekuid.
Kütusekulu suurenemine
Kui rattad ei ole ideaalselt joondatud, tekib veeremisel lisatakistus. Auto mootor peab tegema rohkem tööd, et suruda sõidukit edasi, kuna rattad “võitlevad” liikumissuunaga. Kuigi see takistus võib tunduda marginaalne, võib see pikas perspektiivis tõsta kütusekulu märgatavalt – hinnanguliselt isegi kuni 7-10%. Õige seadistusega auto veereb vabalt, mis vähendab koormust mootorile ja säästab kütust.
Veermiku detailide säästmine
Lisaks rehvidele kannatab vale geomeetria all kogu auto veermik. Pidev pinge roolivarrastele, puksidele ja laagritele kiirendab nende kulumist. Regulaarne silla kontroll aitab vältida olukorda, kus väike seadistusviga viib kuluka remondini, kus vahetamist vajavad juba õõtshoovad või roolilatid.
Millal peaks silla reguleerimise kindlasti ette võtma?
Autoomanikud küsivad tihti, kas silla reguleerimist peaks tegema kindla graafiku alusel. Kuigi regulaarne kontroll (näiteks kord aastas) on soovitatav, on olemas kindlad stsenaariumid, millal seda tööd edasi lükata ei tohi.
1. Pärast veermiku remonti
See on kuldreegel. Kui teie autol on vahetatud rooliotsad, šarniirid, õõtshoovad, amordid või vedrud, on silla geomeetria peaaegu kindlasti muutunud. Isegi millimeetrine kõrvalekalle varuosa mõõtmetes või paigalduses muudab rataste asendit. Pärast veermiku remonti on sillastend kohustuslik, et tagada uute varuosade pikk eluiga.
2. Uute rehvide ostmisel
Kui investeerite sadu eurosid uutesse rehvidesse, on mõistlik kulutada lisaks väike summa silla reguleerimisele. Oleks äärmiselt kahju rikkuda uus rehvijooks vaid paari kuuga, sest vana seadistus sõi eelmised rehvid ära ja teeb sama ka uutega. Paljud rehvitöökojad soovitavad seda tungivalt ja põhjusega.
3. Tugev löök või avarii
Eesti teed on kevaditi kurikuulsad oma löökaukude poolest. Kui sõidate suurel kiirusel läbi terava servaga augu või riivata äärekivi, võib löögijõud väänata vedrustuse komponente või nihutada kinnituspolte. Isegi kui visuaalselt tundub kõik korras, võib geomeetria olla paigast. Kui tunnete pärast lööki roolis vibratsiooni või auto kiskumist, pöörduge koheselt töökotta.
4. Ilmselged ohumärgid sõitmisel
Tähelepanelik juht tunneb ära, kui midagi on valesti. Silla reguleerimist vajate kindlasti, kui:
- Auto kisub sirgel teel sõites vasakule või paremale.
- Rool on otse sõites viltu (kodarad ei ole horisontaalselt).
- Rool ei naase pärast pööret sujuvalt keskasendisse.
- Tunnete kurvides ebakindlust või auto “ujub”.
Silla reguleerimise protsess: 3D-tehnoloogia ja täpsus
Tänapäevane silla reguleerimine on kaugel sellest, mida tehti aastakümneid tagasi joonlaua ja nööriga. Kaasaegsed töökojad kasutavad 3D-sillastende, mis pakuvad äärmist täpsust. Protsess näeb välja järgmine: auto tõstetakse üles ja rataste külge kinnitatakse spetsiaalsed peegeldavad märklaud-tahvlid. Kõrge resolutsiooniga kaamerad jälgivad nende tahvlite asendit ruumis ja saadavad andmed arvutisse.
Arvuti võrdleb hetkeolukorda autotootja tehaseandmetega. Igal automudelil on oma unikaalsed parameetrid – sportautol on need teised kui maasturil. Tehnik näeb ekraanil reaalajas, milline nurk on “punases” ja reguleerib seejärel auto all vastavaid polte ja vardaid, kuni näidud lähevad “roheliseks”. See tagab millimeetrise täpsuse, mida silmaga hinnata on võimatu. Kogu protsess võtab tavaliselt aega 30 kuni 60 minutit, sõltuvalt sellest, kui kinni on roostetanud reguleerimispoldid.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kui tihti peaks silla reguleerimist tegema, kui probleeme ei esine?
Soovituslik on kontrollida sildade geomeetriat kord aastas või iga 15 000 – 20 000 kilomeetri järel. Hea aeg selleks on näiteks hooajaline rehvivahetus või korraline hooldus. Ennetav kontroll on alati odavam kui uute rehvide ostmine.
Kas ma saan ise kodus silda reguleerida?
Teoorias on võimalik kasutada mõõdulinte ja vesiloodi, et saavutada ligikaudne tulemus, kuid praktikas on see tänapäevaste autode puhul ebaefektiivne ja riskantne. Kaasaegsed vedrustussüsteemid on keerulised ja nõuavad kraadi murdosa täpsust, mida koduste vahenditega on peaaegu võimatu saavutada. Vale isetegevus võib juhitavust veelgi halvendada.
Kas reguleerida tuleb ainult esimest silda või ka tagumist?
See sõltub autost. Enamikul kaasaegsetel autodel on reguleeritav nii esi- kui ka tagasild (neljaratta joondus). Isegi kui autol on taga jäik sild, mida ei saa reguleerida, on oluline, et esisild oleks reguleeritud vastavalt tagasilla asendile (tõukejoonele), et auto ei sõidaks “külg ees”. Alati on mõistlik lasta üle vaadata mõlemad teljed.
Miks rool on ikka viltu, kuigi käisin just reguleerimises?
Kui rool on pärast reguleerimist viltu, on töö tehtud ebakvaliteetselt. Tehnik peab reguleerimise ajaks rooli spetsiaalse lukustiga fikseerima täpselt keskasendisse. Kui seda ei tehta või kui roolilati lõtkusid ei arvestata, võivad rattad olla küll paralleelsed, kuid rool jääb viltu. Sellisel juhul tuleks minna tagasi töökotta ja nõuda vea parandamist (garantii korras).
Majanduslik vaade ja auto väärtuse säilitamine
Lõppkokkuvõttes taandub silla reguleerimise vajadus lihtsale matemaatikale ja ratsionaalsele autoomaniku käitumisele. Teenuse hind jääb tavaliselt vahemikku 40–80 eurot, sõltuvalt töökojast ja auto keerukusest. Võrdluseks: kvaliteetne rehvijooks maksab sadu eurosid ning suurenenud kütusekulu võib aastas tekitada märgatava lisakulu. Seega tasub sillastend end ära juba ainuüksi ühe rehvikomplekti eluea pikenemise kaudu.
Lisaks rahalisele säästule on korras geomeetriaga auto ka järelturul väärtuslikum. Teadlik ostja vaatab auto ülevaatusel alati rehvide kulumismustrit. Ebaühtlaselt kulunud rehvid on selge signaal, et auto hooldus on olnud puudulik ja veermikus võib peituda varjatud vigu. Hoides silla geomeetria korras, saadate signaali, et olete hoolikas omanik, kes ei tee järeleandmisi tehnilises seisukorras. Korras veermik tagab, et teie auto püsib kindlalt teel ka vihmase ilmaga ja kriitilistes olukordades, pakkudes meelerahu, mida rahas on raske mõõta.
