Sõiduki korrashoid ei piirdu vaid regulaarse õlivahetuse, filtrite asendamise ja piduriklotside kontrollimisega. Üks sageli tähelepanuta jäetud, kuid kriitilise tähtsusega hooldustöö on sildade reguleerimine ehk rataste geomeetria paika seadmine. Paljud autojuhid ei teadvusta, et isegi millimeetri suurune kõrvalekalle tehase poolt ette nähtud normidest võib drastiliselt mõjutada auto käitumist teel, turvalisust ning mis kõige tähtsam – auto ülalpidamiskulusid. Ebaühtlaselt kulunud rehvid ja suurenenud kütusekulu on sageli esimesed märgid, mis viitavad vajadusele külastada töökoda, kuid probleemi ennetamine on alati odavam kui tagajärgedega tegelemine. Eesti teede olukord, kus kevaditi ja sügiseti esineb rohkelt auke ja ebatasasusi, muudab veermiku geomeetria kontrolli veelgi aktuaalsemaks teemaks iga autoomaniku jaoks.
Mis on sildade reguleerimine ja miks see paigast nihkub?
Sildade reguleerimine on protsess, mille käigus seadistatakse auto rataste nurgad vastavalt autotootja spetsifikatsioonidele. Eesmärk on tagada, et rattad oleksid teepinnaga risti ja üksteisega paralleelsed. See võib tunduda lihtsa ülesandena, kuid tegelikkuses on tegemist täppistööga, mis nõuab spetsiaalset varustust. Auto vedrustus ja roolisüsteem koosnevad paljudest liikuvatest osadest, kummipuksidest ja liigenditest, mis aja jooksul kuluvad või deformeeruvad.
Kõige levinumad põhjused, miks rataste geomeetria paigast nihkub, on järgmised:
- Löökaugud ja äärekivid: Tugev löök vastu teravat auguserva või äärekivi võib painutada veermiku komponente või nihutada neid oma algsest asendist.
- Veermiku loomulik kulumine: Amortisaatorid, vedrud, rooliotsad ja šarniirid kuluvad aja jooksul, tekitades lõtke, mis muudavad rataste asendit.
- Avariid: Isegi väiksemad plekimõkimised võivad mõjutada auto raami või poolraami geomeetriat.
- Auto tõstmine või madaldamine: Vedrustuse modifitseerimine muudab alati rataste nurki ja nõuab kohest reguleerimist.
Kolm peamist parameetrit: kokkujooks, külgkalle ja pikikalle
Selleks, et mõista sildade reguleerimise olemust, on kasulik teada kolme peamist terminit, mida tehnikud kasutavad. Need nurgad määravad, kuidas rehv teega kontakti saavutab ja kuidas auto juhitavusele reageerib.
Kokkujooks (Toe)
Kokkujooks on kõige sagedamini reguleeritav parameeter ja see tähistab nurka, mille all rattad on vaadates auto pealt (linnulennult). Kui rataste esiosad on suunatud üksteise poole, nimetatakse seda positiivseks kokkujooksuks (nagu sissepoole pööratud varbad). Kui need on suunatud väljapoole, on tegemist lahkujooksuga. Vale kokkujooks põhjustab rehvide kiiret kulumist sise- või välisservast ning tekitab tunde, et auto “ujub” teel.
Külgkalle (Camber)
Külgkalle tähistab ratta vertikaalset kaldenurka vaadatuna auto eest või tagant. Kui ratta ülaosa on kaldu auto kere poole, on tegemist negatiivse külgkaldega; kui väljapoole, siis positiivsega. Negatiivne külgkalle parandab sageli auto stabiilsust kurvides (seda kasutatakse palju mootorispordis), kuid liiga suur kalle toob kaasa rehvi siseserva enneaegse kulumise. Vale külgkalle võib põhjustada ka olukorra, kus auto kisub sõidu ajal ühele poole.
Pikikalle (Caster)
Pikikalle on seotud roolisüsteemi pöördeteljega vaadatuna auto küljelt. Positiivne pikikalle (telg on kallutatud tahapoole) aitab autol sõita otse ja tagastab rooli pärast pööret keskasendisse. Kui pikikalle on paigast ära, võib rool tunduda liiga kerge või liiga raske ning auto stabiilsus suurtel kiirustel väheneb märgatavalt.
Kuidas säästa raha: rehvid ja kütus
Üks peamisi motivaatoreid sildade reguleerimiseks peaks olema majanduslik kasu. Kuigi töökoja külastus maksab raha, on see investeering, mis tasub end kiiresti ära. Siin on kaks peamist säästukohta:
- Rehvide eluiga: Rehvid on kallid kuluosad. Kui auto sillad on paigast ära, ei toetu rehv teepinnale kogu oma mustri laiusega ühtlaselt. See tekitab olukorra, kus rehvi üks serv võib kuluda täiesti siledaks (nöörideni), samal ajal kui teine pool on peaaegu uus. Selline ebaühtlane kulumine võib vähendada rehvi eluiga isegi 50% või enam. Õige seadistus tagab rehvi maksimaalse läbisõidu.
- Kütusesääst: Kui rattad ei jookse otse vaid on üksteise suhtes nurga all, suureneb veeretakistus. Auto mootor peab tegema rohkem tööd, et suruda “lohhisevaid” rattaid edasi. Kuigi see takistus ei pruugi tunduda suur, võib see pikkade vahemaade läbimisel suurendada kütusekulu märgatavalt (hinnanguliselt kuni 5-10%). Õigesti seadistatud sildadega auto veereb vabalt ja kergelt.
Hoiatavad märgid, et auto vajab silda
Autojuht ei pea olema mehaanik, et tunda ära vajadust sildade reguleerimise järele. Auto annab sellest tavaliselt ise märku läbi muutunud sõiduomaduste või visuaalsete defektide. Järgnevalt toome välja peamised sümptomid, mida ei tohiks ignoreerida:
- Auto kisub ühele poole: Kui sirgel teel sõites ja roolist korraks lahti lastes (või kergelt hoides) hakkab auto ise kalduma vasakule või paremale, on see selge märk geomeetria probleemist.
- Rool on viltu: Kui sõidate otse, peaks ka rool olema täpselt keskasendis. Kui rool on pööratud paar kraadi vasakule või paremale, vajab sild reguleerimist.
- Vibratsioon roolis: Kuigi vibratsiooni põhjustab sageli tasakaalustamata ratas, võib teatud juhtudel põhjuseks olla ka veermiku geomeetria või kulunud detailid, mis ei hoia ratast stabiilsena.
- Ebaühtlane rehvimuster: Vaadake regulaarselt oma rehve. Kui märkate, et mustri sise- või välisserv on rohkem kulunud kui keskosa, või kui rehvil esineb “saehammas” tüüpi kulumist (katsudes on muster kare ühes suunas), on aeg pöörduda teenindusse.
- Rehvide vilisemine: Kui kuulete rehvide vilisemist isegi madalal kiirusel tehtavatel pööretel, võib see viidata valele kokkujooksule.
Millal on õige aeg töökotta pöörduda?
Ei ole olemas ühtset reeglit, kui tihti peaks sildasid reguleerima, kuid üldine soovitus on teha kontrolli kord aastas või iga 15 000 – 20 000 kilomeetri järel. Siiski on olukordi, kus kontroll on möödapääsmatu:
Esiteks, alati pärast uute rehvide ostmist. Oleks äärmiselt raiskav rikkuda uus rehvijooks vaid mõne tuhande kilomeetriga, sest sild oli paigast ära. Paljud rehvitöökojad pakuvad rehvivahetuse käigus soodushinnaga sillakontrolli.
Teiseks, pärast veermiku remonti. Kui autol vahetatakse rooliotsi, šarniire, õõtshoobasid, amortisaatoreid või vedrusid, muutub rataste asend. Isegi kui varuosa tundub identne, on tootmistolerantsid erinevad ja paigaldusjärgne reguleerimine on kohustuslik.
Kolmandaks, pärast tugevat lööki. Kui sõitsite suurel kiirusel läbi sügava augu või riivasite äärekivi ja tunnete, et auto juhitavus muutus, ärge oodake korralist hooldust, vaid kontrollige sildasid kohe.
Sildade reguleerimine vs rataste tasakaalustamine
Väga sageli aetakse need kaks teenust segamini. On oluline mõista nende erinevust, et osata töökojast õiget teenust küsida.
Rataste tasakaalustamine (balanseerimine) tegeleb ratta massijaotusega. Eesmärk on kõrvaldada raskuskeskme kõrvalekalded, lisades veljele väikesi raskusi. Tasakaalustamata ratas tekitab vibratsiooni, mis on tunda roolis või istmikus teatud kiirustel (tavaliselt 90-110 km/h). See ei mõjuta otseselt auto suunastabiilsust.
Sildade reguleerimine tegeleb rataste suunaga. See ei kõrvalda tavaliselt vibratsiooni (välja arvatud äärmuslikel juhtudel), vaid parandab auto juhitavust ja takistab rehvide kulumist. Korrektses hoolduses tuleks tähelepanu pöörata mõlemale.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kui kaua sildade reguleerimine aega võtab?
Tavaliselt võtab protseduur aega 30 kuni 60 minutit. See sõltub auto keerukusest ja sellest, kui kinni on reguleerpoldid roostetanud. Kui poldid ei liigu, võib aega kuluda tunduvalt rohkem, kuna need tuleb lahti kuumutada või välja vahetada.
Kas ma saan sildasid ise kodus reguleerida?
Kuigi teoreetiliselt on võimalik nööri ja mõõdulindiga teha ligikaudset “kokkujooksu” seadistust, ei ole see tänapäevaste autode puhul soovitatav. Kaasaegsed autod on tundlikud ja nõuavad kraadi murdosa täpsust, mida koduste vahenditega on võimatu saavutada. Tulemuseks on ikkagi kulunud rehvid.
Kas reguleerida tuleb ainult esimest silda või ka tagumist?
See sõltub auto ehitusest. Paljudel kaasaegsetel autodel on reguleeritav nii esi- kui ka tagasild. Isegi kui tagasild pole reguleeritav, peab tehnik veenduma, et tagarattad jooksevad otse, sest auto geomeetria seadistatakse tervikuna (nn nelja ratta joondus). Ainult esisilla reguleerimine, arvestamata tagasilla asendit, võib jätta auto “krabina” sõitma.
Miks rool on pärast reguleerimist ikka viltu?
See on märk ebakvaliteetsest tööst või kulunud detailidest, mida enne reguleerimist ei avastatud. Korralik tehnik lukustab rooli enne reguleerimist täpselt keskasendisse. Kui rool on viltu, tuleks minna tagasi töökotta ja paluda viga parandada.
Kas vanadel autodel on sildade reguleerimine mõtet?
Absoluutselt. Ka vanemate autode puhul aitab see säästa rehve ja parandada ohutust. Küll aga tuleb arvestada, et kui veermiku puksid on liiga kulunud, ei pruugi sildade reguleerimine olla võimalik enne, kui kulunud osad on asendatud.
Kaasaegne 3D tehnoloogia tagab täpseima tulemuse
Tänapäevane sildade reguleerimine ei toimu enam pelgalt silma ja lihtsate mõõteriistade abil. Kaasaegsed töökojad kasutavad 3D-stende, mis on äärmiselt täpsed ja kiired. Protsess näeb välja selline, et auto ratastele kinnitatakse spetsiaalsed märklaud-peeglid ning kaamerad loevad nende asendit ruumis reaalajas. Arvuti võrdleb saadud andmeid autotootja tehaseandmetega, mis on andmebaasis iga mudeli jaoks olemas.
Selline tehnoloogia võimaldab tuvastada ka selliseid kõrvalekaldeid, mis on inimsilmale märkamatud. Lisaks võimaldab see hinnata, kas auto kere on kõver (näiteks varasema avarii tagajärjel), sest seade mõõdab ka teljevahet ja rööbe laiust. Seega on töökoda valides mõistlik eelistada kohti, kus on kasutusel kaasaegne 3D-tehnoloogia. See tagab, et teie auto sõiduomadused taastatakse maksimaalselt lähedaseks sellele, millised need olid uuena tehasest väljudes. Korras veermik ja õige rataste geomeetria on parim elukindlustus maanteel ning lihtsaim viis hoida auto ülalpidamiskulud kontrolli all.
