Elektrimootorrataste maailm on viimastel aastatel läbi teinud tohutu arenguhüppe, liikudes ulmelistest idee-sõidukitest reaalsete ja kättesaadavate transpordivahenditeni. Kui veel kümnend tagasi vaadati elektriajamiga kaherattaliste poole skeptilise muigega, pidades neid pigem kalliteks mänguasjadeks kui tõsiseltvõetavateks sõiduvahenditeks, siis tänane reaalsus on sootuks teine. Linnapildis võib üha sagedamini märgata hääletult mööduvaid mootorrattaid, mis pakuvad kohest kiirendust ja nullilähedast heitgaaside hulka. Siiski püsib potentsiaalsete ostjate seas suur küsimärk: kas elektriline mootorratas on valmis asendama traditsioonilist sisepõlemismootoriga masinat igapäevases kasutuses või jääb see endiselt nišitooteks, mis sobib vaid lühikesteks pühapäevasõitudeks?
Majanduslik vaatenurk: ostuhind versus pikaajaline kulu
Üks esimesi takistusi, millega huvilised kokku puutuvad, on elektriliste mootorrataste esialgne soetusmaksumus. Võrreldes sama võimsusklassi bensiinimootoriga ratastega, on elektrilised analoogid sageli 20-40% kallimad. See hinnavahe tuleneb peamiselt akutehnoloogiast, mis on endiselt elektrisõiduki kõige kulukam komponent. Kuid ostuhinna kõrval tuleb arvestada kogukulu ehk TCO (Total Cost of Ownership) mudeliga, kus pilt muutub drastiliselt elektri kasuks.
Igapäevase sõitja jaoks on kütusekulude kokkuhoid märkimisväärne. Kui keskmine bensiinimootorratas tarbib linnasõidul 4-6 liitrit kütust 100 kilomeetri kohta, siis elektriratta “kütusekulu” ehk elektrikulu on sama distantsi peale sageli alla ühe euro, sõltuvalt elektrihinnast ja laadimiskohast. Veelgi suurem sääst tuleb hoolduskuludelt. Elektrilisel mootorrattal puuduvad paljud kuluosad, mis on tavarattal hädavajalikud:
- Ei ole mootoriõli ega õlifiltrite vahetust.
- Puuduvad süüteküünlad, õhufiltrid ja kütusefiltrid.
- Puudub käigukast ja sidur, mis tähendab vähem liikuvaid ja kuluvaid osi.
- Regeneratiivne pidurdus säästab piduriklotse ja -kettaid.
Pikaajalisel kasutamisel, eriti kui läbisõit on suur (näiteks igapäevane pendelränne tööle), võib elektriline mootorratas end tasa teenida 3-5 aastaga, muutudes seejärel bensiinirattast soodsamaks.
Sõiduulatus ja laadimise reaalsus
Kõige kriitilisem teema, mis eristab elektriratast “tuleviku transpordist” ja “kallist mänguasjast”, on sõiduulatus. Siin tuleb olla aus: elektriline mootorratas ei sobi veel igaühele. Tootjate poolt reklaamitud numbrid on sageli mõõdetud ideaaltingimustes linnakiirusel. Reaalsuses mõjutavad sõiduulatust drastiliselt sõidustiil, kiirus, tuuletakistus ja temperatuur.
Linnasõidul on elektriratas oma elemendis. Pidevad peatumised ja startimised võimaldavad kasutada regeneratiivset pidurdust, mis laeb akut ja pikendab sõiduulatust. Enamik kaasaegseid elektrirattaid suudab linnas läbida 150–200 kilomeetrit ühe laadimisega, mis on enam kui piisav mitme päeva töölesõitudeks.
Maanteel on olukord keerulisem. Õhutakistus kasvab kiiruse ruudus, mis tähendab, et sõites püsivalt 90-110 km/h, tühjeneb aku kordades kiiremini kui linnas. Paljud “keskmise klassi” elektrirattad suudavad maanteekiirusel läbida vaevu 80-100 kilomeetrit. See muudab pikemad reisid keeruliseks logistikaülesandeks, mis nõuab laadimispunktide hoolikat planeerimist ja pikki ooteaegu, kuna mootorrataste kiirlaadimisvõimekus jääb autodele alla.
Igapäevane praktilisus ja kasutajakogemus
Kui jätta kõrvale sõiduulatus, on elektrilise mootorratta kasutajakogemus sageli parem kui bensiinirattal, eriti algajale või mugavust hindavale sõitjale. Puudub vajadus käike vahetada või sidurit libistada – sõitmine on “keera ja sõida” (twist-and-go) põhimõttel. See teeb tihedas linnaliikluses manööverdamise äärmiselt lihtsaks ja vähem väsitavaks.
Teine oluline aspekt on momentne pöördemoment. Elektrimootor annab maksimaalse veojõu kätte koheselt, nullpöördest alates. See tähendab, et foori tagant startides on isegi lahjemad elektrirattad üllatavalt nobedad, pakkudes sõidurõõmu, mida numbrid paberil alati ei kajasta. Lisaks on puudu vibratsioon ja mootorimüra, mis muudab sõidu sujuvaks ja võimaldab paremini tajuda ümbritsevat liikluskeskkonda.
Laadimistaristu väljakutsed
Igapäevaseks kasutamiseks on kriitilise tähtsusega laadimisvõimalus kodus või töökohal. Kui elate kortermajas, kus puudub garaaž või laadimisvõimalusega parkimiskoht, võib elektriratas osutuda tülikaks. Mõned tootjad (eriti mopeedide ja kergemate rataste klassis) pakuvad eemaldatavaid akusid, mida saab toas laadida nagu sülearvutit, kuid suuremate ja võimsamate rataste akud on fikseeritud ja vajavad ligipääsu pistikupesale.
Keskkonnaaspekt ja roheline kuvand
Ei saa mööda vaadata ka keskkonnaaspektist. Linnakeskkonnas on heitgaaside ja mürasaaste vähendamine ülioluline. Elektriline mootorratas on lokaalselt heitmevaba. Kuigi elektri tootmine ja akude valmistamine omab keskkonnajalajälge, näitavad uuringud, et kogu elutsükli vältel on elektrisõidukite mõju keskkonnale siiski väiksem kui fossiilkütustel töötavatel analoogidel, eriti piirkondades, kus elektrivõrk kasutab taastuvenergiat.
Paljude ettevõtete ja eraisikute jaoks on roheline kuvand oluline argument. Elektrilise sõidukiga liikumine saadab sõnumi innovatiivsusest ja keskkonnateadlikkusest, mis võib olla oluline osa tänapäevasest elustiilist.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Elektrimootorrataste kohta liigub palju müüte ja selgitamist vajavaid küsimusi. Siin on vastused peamistele küsimustele, mis potentsiaalsetel ostjatel tekivad.
-
Kui kaua aku tegelikult vastu peab?
Kaasaegsed liitium-ioon akud on loodud kestma tuhandeid laadimistsükleid. Enamik tootjaid annab akule garantii 5 aastaks või teatud läbisõiduni (nt 50 000 km). Isegi pärast seda ei lakka aku töötamast, vaid selle mahutavus võib langeda 70-80% peale algsest. -
Kas ma vajan spetsiaalset juhiluba?
Ei, juhiload on samad, mis bensiiniratastel, kuid need baseeruvad mootori nimivõimsusel (mitte tippvõimsusel). See loob huvitava olukorra, kus A1 (11kW) kategooria lubadega võib sõita elektrirattaga, mille tippvõimsus ja kiirendus on tegelikult võrreldavad palju võimsama bensiinirattaga. -
Kas vihmaga tohib sõita?
Jah, absoluutselt. Kõik elektrilised mootorrattad on ehitatud ilmastikukindlaks. Mootor ja aku on hermeetiliselt suletud ning vihm või lompides sõitmine ei kujuta mingit ohtu ei sõidukile ega juhile. -
Kas hääletu sõit on ohtlik?
See on kahe otsaga asi. Madalatel kiirustel võib jalakäijatel olla raskem ratast märgata, kuid paljudel uutel mudelitel on kohustuslikud heligeneraatorid. Suurematel kiirustel tekitab rehvimüra ja tuul piisavalt heli. Samas võimaldab vaikus juhil endal paremini kuulda teisi liiklejaid ja potentsiaalseid ohuallikaid. -
Kui kiiresti ratas täis laeb?
Tavalisest kodusest 220V pistikupesast laadides võib tühja aku täitumine aega võtta 6-8 tundi (üleöö laadimine). Kiirlaadijaga või Type 2 jaamades võib laadimisaeg lüheneda 1-2 tunnini, sõltuvalt ratta vastuvõtuvõimest.
Millisele inimesele elektriratas tegelikult sobib?
Analüüsides kõiki poolt- ja vastuargumente, joonistub välja selge pilt sellest, kelle jaoks on elektriline mootorratas ideaalne valik ja kellele see veel ei sobi. See ei ole enam ammu vaid “kallis mänguasi”, vaid äärmiselt ratsionaalne transpordivahend spetsiifilises kasutusvaldkonnas.
Elektriline mootorratas on ideaalne valik inimesele, kes elab linnas või eeslinnas ning kasutab ratast peamiselt tööle ja koju sõitmiseks (pendelränne) ning asjaajamisteks. Kui päevane läbisõit jääb alla 100-150 kilomeetri ja on olemas kodune laadimisvõimalus, on elektriratas majanduslikult ja emotsionaalselt võitmatu. Sõidunauding, hooldusvabadus ja madalad ülalpidamiskulud kaaluvad üles kõrgema ostuhinna.
Seevastu motomatkajale, kes soovib nädalavahetusel läbida sadu kilomeetreid, nautida maanteesõitu ja mitte muretseda laadimispunktide asukoha pärast, on bensiinimootoriga ratas endiselt parem valik. Elektriratas jääks sellises stsenaariumis piiravaks faktoriks, muutes vabaduse tunde pidevaks kalkuleerimiseks.
Kokkuvõttes võib öelda, et elektriline mootorratas on tänaseks küps tehnoloogia igapäevaseks linnatranspordiks. See on vaikne, kiire ja pikas perspektiivis soodne. Kallis mänguasi on see vaid neile, kes üritavad seda kasutada valel otstarbel – näiteks mandritevahelisteks rännakuteks. Õige kasutaja käes on see aga kahtlemata transpordi tulevik, mis on kättesaadav juba täna.
