Iga autoomanik puutub varem või hiljem kokku ahvatleva pakkumisega: “Kiire õlivahetus vaid 39 eurot” või “Soodne hooldus, kõik hinnas”. Eriti praeguses majanduslikus olukorras tundub kokkuhoid auto regulaarse hoolduse arvelt mõistlik samm. Kuid autotehnikud ja eksperdid hoiavad peast kinni, nähes töökodadesse veerevaid vaid mõne aasta vanuseid sõidukeid, mille mootorid on pöördumatult kahjustatud. Põhjus on sageli banaalne – valesti valitud õli, ebakvaliteetne filter või ebapädev tööprotsess. Mootoriõli on auto vereringe, ja säästes siin 50 eurot, riskite tegelikkuses remondiarvega, mis võib ulatuda kolme kuni viie tuhande euroni. See ei ole hirmutamistaktika, vaid kurb statistika, mida remonditöökojad näevad igapäevaselt.
Mootoriõli ei ole lihtsalt libesti
Levinud on väärarusaam, et õli ainus ülesanne on teha mootori sisemised pinnad libedaks, et metall ei hõõrduks vastu metalli. Kuigi hõõrdumise vähendamine on kriitilise tähtsusega, täidab kaasaegne mootoriõli veel mitmeid elutähtsaid funktsioone, mida odavad või vananenud standarditele vastavad õlid ei suuda tagada.
Õli peamised ülesanded on:
- Jahutamine: Kolvid ja turboülelaadurid kuumenevad töö käigus sadade kraadideni. Õli kannab selle kuumuse mootoriplokki või õlijahutisse, hoides ära detailide sulamise või deformeerumise.
- Puhastamine: Põlemisprotsess tekitab tahma, hapet ja m muid jääkaineid. Kvaliteetne õli sisaldab pesuaineid, mis hoiavad need osakesed hõljumas ega lase neil ladestuda mootori kanalitesse.
- Tihendamine: Õli moodustab kolvirõngaste ja silindriseina vahele kihi, mis tagab kompressiooni ja takistab heitgaaside sattumist karterisse.
- Korrosioonikaitse: Lisandid neutraliseerivad happeid, mis tekivad kütuse põlemisel ja kondensvee toimel.
Kui kasutatakse odavat õli, millel puuduvad spetsiifilised lisandid (additives), hakkab mootor seestpoolt n-ö “määrduma”. Tekib must õlisete ehk “sludge”, mis ummistab peened õlikanalid. Tulemuseks on olukord, kus õlirõhk on küll olemas, kuid see ei jõua kriitiliste sõlmedeni nagu nukkvõllid või turbo.
Viskoossus ja tootjatehaste spetsifikatsioonid
Üks suurimaid vigu, mida soodsates “kõik ühes” töökodades tehakse, on vale viskoossusega või spetsifikatsiooniga õli kasutamine. Paljud autoomanikud teavad, et neile sobib näiteks 5W-30, kuid sellest teadmisest üksi on tänapäeval vähe. 5W-30 on vaid viskoossusindeks, mis näitab õli voolavust temperatuuride lõikes, kuid see ei räägi midagi õli keemilisest koostisest.
Kaasaegsed mootorid nõuavad tootjapõhiseid kinnitusi (approvals). Näiteks Volkswageni grupi autodel on nõutud standard VW 507.00, BMW-l Longlife-04 või Fordil WSS-M2C913-D. Need ei ole turundustrikid. Need koodid tähistavad spetsiifilist keemilist kokteili, mis on loodud töötama koos konkreetse mootori materjalide (tihendid, sulamid) ja heitgaasisüsteemidega.
Mis juhtub vale õli kasutamisel?
- Tahmafiltri (DPF) ummistumine: Kaasaegsed diiselautod vajavad “Low SAPS” (madala tuha, fosfori ja väävli sisaldusega) õli. Kui valate sinna tavalist õli, põleb see tuhaks, mis ummistab DPF-filtri jäädavalt. Uus filter maksab sageli üle 1000 euro.
- Hammasrihma lagunemine: Mõnedel uutel mootoritel (nt Fordi EcoBoost või PSA PureTech) jookseb hammasrihm õli sees (“wet belt”). Vale õli muudab rihma materjali rabedaks, rihmatükid ummistavad õlivõtturi ja mootor jookseb kokku.
- LSPI (Low Speed Pre-Ignition): Väikese töömahuga turbomootorites võib vale õli põhjustada kütusesegu enneaegset süttimist, mis võib purustada kolvi.
Odava õlifiltri varjatud ohud
Õlivahetuse hind sõltub suuresti ka kasutatavast filtrist. Originaalosa või tipptootja (nt Mann, Mahle, Knecht) filter võib maksta 15-20 eurot, samas kui Hiina analoog maksab 3-5 eurot. Vahe ei ole ainult hinnas, vaid ehituses.
Odavate filtrite filtreerimismaterjal on sageli ebaühtlane või liiga hõre, lastes läbi abrasiivseid osakesi, mis kulutavad mootorit. Veelgi hullem probleem on möödavooluklappide ebatäpsus. Õlifiltril on klapp, mis avaneb, kui filter on ummistunud või õli on külm ja paks, et mootor ei jääks õlita. Odavatel filtritel võib see klapp avaneda liiga vara (lastes ringlusesse filtreerimata õli) või üldse mitte avaneda (põhjustades õlita jäämist külmkäivitusel).
On esinenud juhtumeid, kus odava filtri sisu on õlisurve all kokku vajunud ja liikunud süsteemi, põhjustades kohese ja katastroofilise mootoririkke.
Tööprotsess: imemine vs väljalaskmine
Säästutöökodade kiirmeetod on sageli vana õli välja imemine läbi õlivarda toru, mitte karteri korgi kaudu välja laskmine. Kuigi imemine on kiirem ja puhtam protsess, on sellel tõsised puudused.
Raskemad osakesed, metallipuru ja paks settinud muda kogunevad karteri põhja. Imuriga ei saa seda setet kätte. See tähendab, et suur osa “mürgist” jääb mootorisse ja seguneb koheselt uue puhta õliga, vähendades selle kaitsvaid omadusi juba esimesest kilomeetrist. Õige protseduur näeb ette, et mootor on soe, auto tõstetakse üles ja õli lastakse gravitatsiooni abil välja voolata, viies kaasa ka põhja settinud saaste.
Lisaks kontrollib pädev mehhaanik auto all olles ka muid sõlmi – lekkeid käigukastist, veermiku lõtke või summuti seisukorda. Kiirvahetuses jääb see väärtuslik info saamata.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma võin segada erinevate tootjate õlisid?
Hädaolukorras on igasugune õli parem kui õli puudumine. Siiski ei ole soovitatav pikajaliselt segada erinevaid õlisid, isegi kui viskoossus on sama. Erinevad tootjad kasutavad erinevaid lisandipakette, mis võivad omavahel reageerida ja vähendada õli efektiivsust.
Mida tähendab “Longlife” õlivahetus?
“Longlife” tähistab pikendatud hooldusvälpa, mis lubab teatud tingimustel sõita ühe õliga kuni 30 000 km või 2 aastat. Eksperdid soovitavad sellesse suhtuda ettevaatlikult (vt allpool).
Kas odav supermarketis müüdav õli on halb?
Mitte tingimata, kui see vastab täpselt teie auto tootja nõuetele (mitte ainult viskoossusele 5W-40, vaid spetsiifilistele koodidele nagu MB 229.5). Siiski on tuntud brändide õlid stabiilsema kvaliteediga ja paremate pesuomadustega.
Kas õlilisandid (mootori pesuained) on vajalikud?
Kaasaegne kvaliteetõli sisaldab juba kõiki vajalikke lisandeid. Täiendavate “imetoodete” lisamine võib rikkuda õli keemilist tasakaalu. Mootori pesu (flush) on riskantne vanematel autodel, kuna lahtitulnud mustus võib ummistada kanaleid.
Pikendatud hooldusvälbad: turundus versus reaalsus
Üks vastuolulisemaid teemasid tänapäeva autohoolduses on tootjate poolt lubatud pikad hooldusintervallid, mida tuntakse sageli “Longlife” nime all. Paljud uued autod tulevad tehasest soovitusega vahetada õli iga 30 000 kilomeetri järel. See number näeb paberil ja liisingupakkumistes hea välja – madalamad ülalpidamiskulud meelitavad ostjaid.
Reaalsus on aga see, et 30 000 kilomeetrit on enamiku sõidukite jaoks liiga pikk vahemaa, eriti Eesti kliimas ja linnasõidu tingimustes. Linnasõit, kus on palju peatumisi, lühikesi otsi ja külmkäivitusi, kurnab õli kordades rohkem kui ühtlane maanteesõit. Lühikeste otste puhul ei jõua õli töötemperatuurini, kütus kondenseerub karterisse ja õli omadused halvenevad kiiresti.
Kogenud mootoriremondi spetsialistid soovitavad tungivalt ignoreerida turunduslikke “Longlife” välpasid ja vahetada õli maksimaalselt 10 000 kuni 15 000 kilomeetri järel või vähemalt kord aastas. See lihtne muudatus on kõige odavam kindlustus teie auto mootorile. Puhas õli hoiab ketid pingul, turbo töökorras ja kolvirõngad liikuvana. Kuigi tihedam õlivahetus tundub hetkelisena kuluna, on see marginaalne võrreldes enneaegselt kulunud nukkvõllide või purunenud turbo vahetusega, mis on otsene tagajärg liiga kaua mootoris ringelnud, oma määrimisomadused kaotanud “tõrvale”.
