Autot soetades keskendume sageli värvkatte särale, salongi mugavusele ja mootori võimsusele, unustades samas ühe kõige olulisema, kuid silma alt peidetud piirkonna – autopõhja. Eesti kliima, mida iseloomustavad kõrge õhuniiskus, sagedased temperatuurikõikumised nullkraadi ümber ning talvine teede soolatamine, loob ideaalse keskkonna metalli hävimiseks. Paljud autoomanikud avastavad probleemi alles siis, kui ülevaatuspunktis juhitakse tähelepanu läbiroostetanud karpidele või kui tõstuki peal avaneb ebameeldiv vaatepilt. Ometi on korrosioonikaitse investeering, mis tasub end ära mitmekordselt, pikendades sõiduki eluiga ja hoides selle turuväärtust.
Miks on Eesti kliima autodele eriti karm?
Meie geograafiline asukoht seab autodele tingimused, mida Lõuna-Euroopa sõidukid kunagi kogema ei pea. Asi ei ole vaid madalates temperatuurides, vaid pigem nende kiires vaheldumises ja teehoolduseks kasutatavates kemikaalides. Talveperioodil kasutatakse Eesti teedel libeduse tõrjeks tuhandeid tonne kloriide – soolasid, mis on metallile äärmiselt agressiivsed.
Soolasegu koos lumesulaveega moodustab elektrolüüdi, mis tungib auto kõige väiksematesse pragudesse ja punktkeevituse vahele. Kui sellele lisada mehaaniline kulumine, mida põhjustavad rataste alt lendavad kivikesed ja liiv, saab auto põhja all olev kaitsekiht pidevalt kahjustada. Tulemuseks on see, et soolvesi pääseb otse halja metallini. Lisaks on meie kliimale omane kõrge õhuniiskus aastaringselt, mis tähendab, et korrosiooniprotsess ei peatu täielikult isegi suvel, eriti varjatud õõnsustes, kuhu ventilatsioon ei ulatu.
Eksiarvamus tehaste poolsest “igavesest” kaitsest
Üks levinumaid müüte on see, et kaasaegsed autod on tsingitud ja seega rooste eest kaitstud. Kuigi autotööstus on teinud suuri edusamme ja tsingitud plekk on tõepoolest vastupidavam kui tavaline teras, ei ole see imerohi. Tsinkimine toimib ohverdava kihina – see korrodeerub enne terast. Kuid kui see kiht saab kivitäkete või pideva keemilise rünnaku tõttu kahjustada, algab oksüdeerumine siiski.
Tehase poolt paigaldatud põhjakaitse on sageli pigem kivikaitse (PVC-põhine mastiks), mille eesmärk on summutada müra ja kaitsta füüsiliste vigastuste eest. Aja jooksul see kiht kuivab, muutub rabedaks ja tekivad mikropraod. Kõige ohtlikum olukord tekib siis, kui niiskus ja sool tungivad selle “kaitsva” kihi alla. Väljastpoolt võib põhi tunduda terve, kuid mastiksi all toimub aktiivne roostetamine, mis võib viia konstruktsiooni ootamatu ja pöördumatu kahjustuseni.
Mida kätkeb endas professionaalne korrosioonitõrje?
Kvaliteetne korrosioonitõrje ei ole lihtsalt auto põhja üle võõpamine suvalise vahendiga. See on mitmeastmeline protsess, mis nõuab eritehnikat ja teadmisi. Protseduur näeb tavaliselt välja järgmine:
- Põhjalik pesu ja kuivatus: Enne mistahes aine pealekandmist tuleb auto põhi survepesuga puhastada mudast, lahtisest roostest ja sooladest. Pärast pesu on kriitilise tähtsusega auto täielik kuivatamine, sageli kasutatakse selleks võimsaid soojapuhureid, et eemaldada niiskus ka pragudest.
- Demonteerimine: Parima tulemuse saamiseks eemaldatakse sageli logarid, põhjakatted ja muud plastikdetailid, mis varjavad metallpindu. Just nende katete taha koguneb kõige rohkem niiskust hoidvat pori.
- Õõnsuste töötlemine: See on protsessi kõige olulisem osa. Spetsiaalsete pikkade düüsidega pritsitakse vedelat, suure roomavusega korrosioonikaitseainet auto karpidesse, ustesse, poolraamidesse ja luukide sisse. Need ained on loodud tungima keevitusliidetesse ja tõrjuma sealt niiskust.
- Põhja katmine: Lõpuks kaetakse kogu autopõhi vastupidavama, paksema kihiga, mis kaitseb mehaaniliste vigastuste eest ja isoleerib metalli keskkonnamõjudest.
Majanduslik vaade: ennetus vs remont
Autoomanikud kahtlevad vahel korrosioonikaitse hinnas, pidades seda kalliks lisakulutuseks. Kui aga vaadata numbreid, on pilt teistsugune. Kere remont, keevitustööd ja värvimine on autoremondi ühed kalleimad liigid. Läbiroostetanud karbi vahetus koos värvimisega võib maksta sadu eurosid ühe poole eest, rääkimata sellest, et keevitatud koht on alati potentsiaalne uus roostepesa.
Lisaks remondikuludele mängib rolli auto jääkväärtus. Järelturul on dokumenteeritud korrosioonikaitsega auto hind märgatavalt kõrgem ja müügiperiood lühem. Ostjad on teadlikud Eesti kliima mõjudest ja eelistavad sõidukit, mille kere on heas seisukorras. Seega võib öelda, et korrosioonikaitse on investeering, mis maksab ennast auto müümisel tagasi, rääkimata säästetud remondirahast auto kasutusaja jooksul.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas uuele autole on mõtet korrosioonikaitset teha?
Jah, absoluutselt. Uus auto on kõige parem kandidaat, sest metall on puhas ja roostevaba. Tehasegarantii katab tavaliselt vaid läbivat roostet (auk plekis), mitte pindmist roostet ega veermiku detaile. Varajane töötlemine n-ö “konserveerib” auto uueväärses seisukorras.
Kui tihti tuleks korrosioonitõrjet korrata?
See sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja materjalidest. Õlipõhised, suure roomavusega ained (nagu Krown) vajavad tavaliselt kordustöötlust iga 12–18 kuu tagant, kuna need on vedelamad ja kuluvad aja jooksul maha, kuid pakuvad suurepärast kaitset pragudes. Paksemad bituumen- või vaha baasil lahendused (nagu Dinitrol või Mercasol) võivad kesta 2–4 aastat, kuid vajavad vahepealset kontrolli, et parandada kivitäketest tekkinud vigastusi.
Kas juba roostetava auto töötlemine peatab protsessi?
Jah, kuid see nõuab spetsiifilist lähenemist. Olemasolevat roostet ei saa alati täielikult eemaldada, kuid seda saab “lämmatada”. Kasutatakse spetsiaalseid rooste inhibiitoreid sisaldavaid õlisid, mis imbuvad roostesse, tõrjuvad sealt välja niiskuse ja hapniku. Ilma hapnikuta oksüdatsiooniprotsess aeglustub märgatavalt või peatub. Tugevalt kahjustatud detailid võivad siiski vajada eelnevat remonti.
Kas protseduur määrib või haiseb?
Kaasaegsed materjalid on oluliselt kasutajasõbralikumad kui aastakümnete tagused vahendid. Siiski võib pärast töötlust autost erituda spetsiifilist lõhna paari päeva jooksul. Samuti võib esimestel päevadel auto alt tilkuda liigset ainet, seega tasub parkimisel olla ettevaatlik. Üldjuhul pestakse auto pärast protseduuri väljast puhtaks, et vältida aine sattumist värvkattele.
Kuidas mõjutab korrosioonikaitse auto turvalisust?
Rooste ei ole vaid kosmeetiline probleem; see on otsene oht turvalisusele. Kaasaegsete autode kered on konstrueeritud kindlate turvatsoonidega, mis peavad avarii korral deformeeruma kindlal viisil, et neelata löögienergiat. Kui kandev konstruktsioon, poolraamid või karbid on roostest nõrgestatud, ei toimi need avarii korral nii nagu insenerid kavandasid.
Veelgi kriitilisem on olukord piduritorude ja kütusetorustikuga, mis kulgevad sageli auto põhja all. Korrosioon võib muuta piduritorud nii hapraks, et need purunevad äkkpidurdusel, põhjustades pidurite kadumise kõige kriitilisemal hetkel. Regulaarne korrosioonitõrje katab ka need torud kaitsva kihiga, hoides ära ohtlikud lekked ja purunemised. Seega ei kaitse te ainult oma rahakotti, vaid ka enda ja kaasreisijate elu.
Hooldus ja tähelepanekud pärast töötlust
Pärast seda, kui auto on saanud värske kaitsekihi, on oluline järgida teatud käitumisreegleid, et tagada töötluse maksimaalne efektiivsus. Esimene ja kõige olulisem reegel on vältida survepesu ja tugevatoimeliste leotusvahendite kasutamist auto põhja all ja rattakoobastes vähemalt nädala jooksul, ideaalis isegi kauem. See annab kaitseainetele aega taheneda, roomata vajalikesse pragudesse ja saavutada oma lõplik vastupidavus.
Edaspidises kasutuses muudab korrosioonikaitse auto pesemise tegelikult lihtsamaks. Kuna pinnad on kaetud vetthülgava kihiga, ei nakku pori ja sool enam nii tugevalt metalli külge. Siiski on soovitatav talveperioodil ja eriti kevade saabudes teha autole regulaarset põhjamati pesu, et eemaldada pindmine soolakiht. Kevadine suurpuhastus on kriitilise tähtsusega, et vabaneda talvega kogunenud kemikaalidest, mis muidu hakkaksid suvesoojuses aktiivselt reageerima.
Samuti tasub iga-aastase hoolduse käigus paluda mehaanikul visata pilk peale põhjaalusele olukorrale. Kui auto on sõitnud kruusateedel või saanud põhja all lööke (näiteks äärekividest või jääkamakatest), võib kaitsekiht olla lokaalselt kahjustatud. Sellised kohad saab tavaliselt kiiresti ja soodsalt parandada aerosoolpudelis oleva kaitseainega, vältides suurema kahju tekkimist. Suhtudes korrosioonikaitsesse kui pidevasse protsessi, mitte ühekordsesse imesse, teenib auto teid ustavalt aastaid kauem kui kaitsmata sõiduk.
