Eesti autoomaniku jaoks on sügisene ja talvine periood sageli seotud muremõtetega sõiduki tehnilise seisukorra pärast, kuid üks hiiliv vaenlane jääb tihti tähelepanuta seni, kuni on juba liiga hilja. Meie kliimavöötmes ei ole auto roostetamine mitte “kas”, vaid “millal” küsimus. Paljud inimesed elavad eksiarvamuses, et kui nad ostavad uuema sõiduki või kui autol puuduvad silmnähtavad kahjustused, siis korrosioon neid ei ohusta. Reaalsus on aga see, et Eesti teedel kasutatavad libedustõrje kemikaalid koos pidevalt kõikuva temperatuuri ja kõrge õhuniiskusega loovad metallile ühe maailma agressiivseima keskkonna. Auto kere ja veermiku kaitsmine ei ole siinmail luksus, vaid hädavajalik investeering vara säilitamisse.
Miks on Eesti kliima autodele nii hävitav?
Et mõista roostetõrje vajalikkust, tuleb esmalt vaadata otsa keemiale ja füüsikale, mis meie teedel toimub. Eesti asub merelises kliimas, mis tähendab aastaringselt kõrget suhtelist õhuniiskust. Juba see on metalli oksüdeerumiseks soodne pinnas. Kuid tõeline probleem algab talvel, kui mängu tulevad teedevalitsuse poolt kasutatavad soolad.
Tänavate ja maanteede jäävabana hoidmiseks kasutatakse peamiselt naatriumkloriidi ja kaltsiumkloriidi, kohati ka magneesiumkloriidi lahuseid. Need ained on kõrge korrosiivsusega. Soolavesi toimib elektrolüüdina, mis kiirendab elektrokeemilist reaktsiooni raua ja hapniku vahel, tekitades raudoksiidi ehk roostet. Kaltsiumkloriid on eriti salakaval, sest see on hügroskoopne – see seob endaga niiskust. See tähendab, et isegi kui auto tundub kuiv, hoiab soolakiht mikrotasandil niiskust metalli vastas, jätkates söövitustööd.
Lisaks keemilisele rünnakule toimub füüsiline lõhkumine. Temperatuuri kõikumine ümber nullkraadi (nn sulatab-külmetab tsüklid) on Eestis väga sagedane. Vesi, mis on tunginud värvkatte mikropragudesse või kerepaneelide vahele, jäätub ja paisub, surudes praod suuremaks ja koorides värvi lahti, avades tee soolale otse halja metallini.
Müüt “tsingitud” ja moodsast autost
Üks levinumaid vastuväiteid roostetõrjele on uskumus, et kaasaegsed autod on tehasest tulles piisavalt kaitstud või tsingitud (galvaniseeritud) ning seetõttu lisakaitset ei vaja. See on ohtlik pooltõde. Kuigi autotööstus on aastakümnetega arenenud, on samal ajal toimunud muutused, mis on autode korrosioonikindlust kohati hoopis vähendanud.
- Keskkonnasõbralikud värvid: Euroopa Liidu nõuded on sundinud autotootjaid kasutama veepõhiseid värve ja lakke. Need on küll keskkonnale ohutumad, kuid sageli pehmemad ja poorsemad kui vanad lahustipõhised värvid, pakkudes vähem füüsilist kaitset kivitäkete ja soola vastu.
- Tootmiskulude optimeerimine: Tehase roostetõrje on sageli minimaalne. Põhjamastiksit kantakse vaid kõige kriitilisematesse kohtadesse (ratta koopad), kuid suured pinnad põhja all võivad olla kaetud vaid õhukese transpordikrundi kihiga.
- Mürasummutusmaterjalid: Kaasaegsed autod on vaiksed, sest põhja all ja koobastes kasutatakse viltjaid mürasummutusmatte. Need matid imavad endasse soolvett nagu käsnad ja hoiavad seda vastu auto põhja kuid või isegi aastaid, tekitades ideaalse haudepoti rooste tekkeks.
Tsingitud kere on küll tõhus, kuid tsingikiht on mikronite paksune. Iga kivitäke, kriimustus või isegi kere loomulik väändumine sõidu ajal võib seda kihti kahjustada, muutes kaitse antud punktis olematuks. Lisaks ei ulatu tsinkimine ega tehase värv suletud karpide ja õõnsuste sisse piisava efektiivsusega.
Kriitilised piirkonnad, mida silmaga ei näe
Autoomanik märkab roostet tavaliselt siis, kui tiivaäärele või ukse allserva tekib mullitav värvkate. See on aga jäämäe tipp. Tõeline oht peitub auto all ja sisemuses, kus korrosioon võib aastaid märkamatult areneda, kuni see hakkab ohustama sõiduki strukturaalset terviklikkust ja turvalisust.
Poolraamid ja sillad
Kõige suurem turvarisk on seotud veermiku detailidega. Poolraamid (subframes) ja õõtshoovad on valmistatud paksust metallist, kuid need asuvad kõige agressiivsemas tsoonis – otse teepinnast paiskuva soola ja kiviklibu meelevallas. Kui poolraam roostetab läbi, võib see sõidu ajal puruneda, põhjustades juhitavuse kaotuse. Tehnoülevaatusel on see üks sagedasemaid põhjuseid korduvülevaatuseks.
Karbid ja õõnsused
Auto uste all asuvad karbid roostetavad sageli seestpoolt väljapoole. See juhtub kondensatsioonivee tõttu. Soojas autosõit talvel ja sellele järgnev jahtumine tekitab suletud karpides kondensvett. Kui äravooluavad on ummistunud (pori ja pigiga) ning karbi sisepind on kaitsmata, tekib seal pidev niiskuskeskkond. Kui rooste jõuab välispinnale, on metalli struktuur seestpoolt juba hävinud.
Piduritorud ja kütusepaagi vitsad
Need on detailid, mille vahetus on kallis ja töömahukas, kuid mille eluiga saab õigeaegse kaitsega kordades pikendada. Piduritorude roostetamine on otsene oht elule, kuna toru purunemisel kaob pidurdusjõud.
Erinevad roostetõrje meetodid: Mida valida?
Turul on saadaval mitmeid lahendusi, mis jagunevad laias laastus kaheks: paksud bituumenipõhised mastiksid ja vedelad õlipõhised inhibiitorid. Eksperdid soovitavad läheneda valikule vastavalt auto seisukorrale.
- Õlipõhised sissetungivad ained (nt Krown): Need on vedelad ained, mis on loodud roomama ja tungima metalli mikropragudesse, valtside vahele ja punktkeevitustesse. Nende eelis on see, et nad tõrjuvad niiskuse välja ja peatavad juba alanud korrosiooni. Kuna aine ei kuiva kõvaks koorikuks, ei teki ohtu, et kaitsekihi alla jääks niiskust lõksu. See on ideaalne lahendus kasutatud autodele, kus rooste võib olla juba alanud, ning ka uutele autodele ennetuseks. Miinuseks on vajadus protseduuri korrata iga 18–24 kuu tagant.
- Bituumen-mastiksid (põhjamastiks): See on klassikaline “paks must kiht”. See toimib hästi uue, täiesti puhta metalli katmiseks, pakkudes head kaitset kivitäkete ehk mehaanilise kulumise vastu. Oht seisneb aga selles, kui seda kantakse juba roostes pinnale. Mastiks võib rooste kinni katta, jättes mulje korras põhjast, kuid selle all areneb korrosioon edasi veelgi kiiremini. Aja jooksul võib mastiks praguneda, lastes soolvee oma alla lõksu.
- Kerevaha: Spetsiaalsed vahad on mõeldud uste, luukide ja karpide siseõõnsuste kaitsmiseks. Need pihustatakse sisse vedelana, kuid tahenedes moodustavad need elastse kile, mis takistab hapniku ja niiskuse ligipääsu metallile.
Majanduslik vaade: Kulutus või kokkuhoid?
Paljud autoomanikud suhtuvad roostetõrjesse kui ebameeldivasse lisakulutusse. Finantsiliselt on aga tegemist selge säästuga. Vaatleme lihtsat matemaatikat. Korralik täisroostetõrje maksab sõltuvalt auto suurusest paarsada eurot. Kerekeredetailide vahetus, keevitustööd ja värvimine maksavad aga tuhandeid eurosid.
Lisaks remondikuludele mängib suurt rolli auto järelturuväärtus. Eestis on roostevaba kerega 10–15 aastat vana auto haruldus ja seetõttu hinnatakse neid järelturul kõrgelt. Ostjad on teadlikud siinsest kliimast ja on nõus maksma märkimisväärselt rohkem auto eest, millel on dokumenteeritud roostetõrje ajalugu. Seega maksab investeering ennast müügihetkel sageli mitmekordselt tagasi. Samuti ei saa alahinnata psühholoogilist aspekti ja turvatunnet, teades, et sõiduki kandevkere on tugev.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused levinumatele küsimustele, mida autoomanikud ekspertidelt roostetõrje kohta küsivad.
Kas roostetõrjet on mõtet teha vanale autole, mis juba roostetab?
Jah, on küll. Kuigi lähiroostetanud detaile (auke) keemia ei paranda, on spetsiaalsete õlipõhiste korrosiooniinhibiitoritega võimalik roosteprotsess nö “külmutada” või oluliselt aeglustada. See pikendab auto eluiga veel mitme aasta võrra ja hoiab ära kallite komponentide (nt piduritorud, sillad) purunemise.
Millal on parim aeg roostetõrje tegemiseks?
Parim aeg on kohe pärast auto ostmist, olenemata aastaajast. Levinud on arvamus, et seda tehakse sügisel, kuid tegelikult on suvi väga hea aeg, kuna kuivad ja soojad ilmad aitavad ainetel paremini metalli pooridesse pugeda. Siiski on “täna” alati parem kui “homme”, sest rooste ei oota.
Kas ma võin autot pesta pärast töötlust?
Sõltuvalt kasutatud tehnoloogiast on soovitatav vältida auto pesemist (eriti survepesu ja leotuspesu) esimese paari päeva või nädala jooksul pärast töötlust. See annab ainetele aega kinnituda ja roomata vajalikesse kohtadesse. Teenusepakkuja annab alati kaasa täpsed juhised.
Kas roostetõrje rikub garantii?
Üldjuhul mitte, kui tööd teostatakse professionaalselt. Paljudel juhtudel on tehasegarantii kerele seotud “läbiroostetamisega”, mis on äärmuslik juhtum. Lisakaitse pigem toetab garantii eesmärki. Siiski tasub uue auto puhul konsulteerida esindusega, et vältida juriidilisi vaidlusi.
Auto hooldamine pärast töötlust
Kui auto on läbinud korrosioonitõrje, ei tähenda see, et omanik võib nüüdsest hoolduse unustada. Vastupidi, kaitsekihi säilimine eeldab teadlikku käitumist, eriti pesemise osas. Regulaarne autopesu on endiselt kriitilise tähtsusega, eriti talveperioodil. Roostetõrje aine on küll barjäär, kuid kui sellele ladestub paks kiht soola ja pori, mis püsib seal kuid, võib see lõpuks ikkagi kaitsevõimet nõrgestada.
Oluline on talvisel ajal teha regulaarset survepesu, et eemaldada soolakiht koopaservadest ja liistude vahelt. Vältida tuleks aga väga tugevaid leotusaineid või lahusteid, mis on mõeldud pigieemalduseks, otse värskelt töödeldud pindadel, kuna need võivad kaitsekihti õhendada. Samuti on soovitatav kord aastas, näiteks enne talve, käia teenusepakkuja juures kontrollis, et hinnata kaitsekihi seisukorda ja vajadusel teha “järelmäärimist” kohtades, kus kivid või jää on kihti kahjustanud (näiteks karpide esiosad ja rattakoopad). See rutiin tagab, et investeering kestab ja auto püsib Eesti kliima kiuste suurepärases seisukorras.
