Autoomanike jaoks on iga-aastane või uue auto puhul harvem toimuv tehnoülevaatus sageli stressirohke sündmus. Isegi kui sõiduk tundub igapäevasel kasutamisel töökorras olevat, võib ametlik kontroll paljastada varjatud puudusi, mis on arenenud märkamatult. Statistika näitab, et märkimisväärne hulk sõidukeid ei läbi ülevaatust esimesel katsel ning põhjused ulatuvad lihtsatest pirnivahetustest kuni tõsiste struktuursete kahjustusteni. Kuigi paljud juhid peavad ülevaatust tüütuks bürokraatiaks, on selle tegelik eesmärk tagada nii juhi enda kui ka kaasliiklejate ohutus. Alljärgnevalt vaatame süvitsi, millised tehnilised probleemid saavad Eesti teedel sõitvatele autodele kõige sagedamini saatuslikuks ning mida iga autoomanik peaks enne kontrolli minekut teadma.
Miks autod ülevaatusel tegelikult põruvad?
Eesti tehnoülevaatuse statistika on aastaid näidanud sarnast mustrit. Sõidukipark on küll aeglaselt uuenemas, kuid keskmine auto vanus on endiselt kõrge, ulatudes sageli üle kümne aasta. Vanemad autod vajavad loomulikult rohkem hoolt, kuid üllataval kombel põruvad sageli ka uuemad, garantiiaja äsja lõpetanud sõidukid. Probleem ei seisne alati auto vanuses, vaid pigem hoolduskultuuris.
Vead, mis ülevaatusel avastatakse, jagunevad laias laastus kolme kategooriasse:
- Väheohtlikud vead (VO): Need on pisivead, mis ei ohusta otseselt liiklusturvalisust, näiteks läbipõlenud numbrituli või kerge klaasikahjustus väljaspool vaatevälja. Nendega lastakse tavaliselt läbi, kuid need tuleb likvideerida.
- Ohtlikud vead (OV): Need on tõsisemad probleemid, nagu liigne lõtk roolimehhanismis või mittekorras heitgaasid. Sellise vea puhul tuleb auto korda teha ja esitada korduvülevaatusele.
- Eriti ohtlikud vead (EV): Need vead muudavad sõiduki kasutamise koheselt keelatuks, näiteks täielikult puuduvad pidurid või lekkiv kütusesüsteem. Sõidukiga ei tohi omal jalal lahkuda.
Kõige sagedamini komistavad juhid just ohtlike vigade otsa, mis tähendab lisakulutusi remondile ja korduvkülastustasu maksmist.
Veermik ja vedrustus – Eesti teede suurimad ohvrid
Pole saladus, et meie kliima ja teede seisukord panevad autode veermiku tõsise koormuse alla. Temperatuuri kõikumised, niiskus, teedele puistatav sool ja loomulikult löökaugud on halastamatud. Veermiku probleemid on üks peamisi põhjuseid, miks ülevaatuspunktist negatiivse otsusega väljutakse.
Kõige tüüpilisemad probleemid veermikus on:
- Lõtkud šarniirides ja puksides: Kulumine on loomulik protsess, kuid liigne lõtk muudab auto juhitavuse ebakindlaks. Ülevaataja kasutab spetsiaalset loksutit, mis toob välja ka need lõtkud, mida sõites veel tunda ei pruugi olla.
- Amortisaatorid ja vedrud: Katkised vedrud on väga levinud, sageli murdub vedru keeru viimane ots, mida silmaga on raske märgata ilma autot tõstukile ajamata. Lekkivad või töövõime kaotanud amortisaatorid pikendavad pidurdusteekonda ja halvendavad teelpüsivust.
- Tolmukatted: Purunenud pooltelje või roolilati tolmukatted lasevad liiva ja niiskuse mehhanismi sisse, mis hävitab detaili kiiresti. See on viga, mida on odav ennetada, kuid kallis parandada, kui detail on juba kahjustatud.
Pidurisüsteem ei andesta hooletust
Pidurid on auto kõige kriitilisem ohutussüsteem ja siin ei tehta ülevaatusel mingeid järeleandmisi. Piduristend on armutu ja näitab koheselt ära, kas pidurdusjõud on piisav ja kas see jaotub rataste vahel võrdselt.
Üks sagedasemaid probleeme on pidurite ebaühtlus. Kui ühe silla rataste pidurdusjõu erinevus on liiga suur, võib auto järsul pidurdamisel teelt välja kanduda. Selle põhjuseks on sageli kinni jäänud pidurisadulad või ebaühtlaselt kulunud pidurikettad.
Teine suur murekoht on seisupidur ehk käsipidur. Eriti automaatkäigukastiga autode omanikud kipuvad käsipidurit harva kasutama, lootes vaid “Parking” asendile. Selle tagajärjel trossid roostetavad kinni ja mehhanismid lakkavad töötamast. Ülevaatusel peab aga käsipidur suutma autot kinni hoida ettenähtud kaldega pinnal või saavutama stendis nõutud pidurdusjõu.
Valgustus ja elektrisüsteemid
Üllatavalt suur hulk korduvülevaatusi määratakse lihtsate vigade tõttu valgustuses. See on valdkond, mida juht saaks ja peaks ise enne ülevaatust kontrollima, kuid sageli jäetakse see tegemata.
Probleemid ei piirdu vaid läbipõlenud pirnidega. Väga levinud on valesti reguleeritud esituled. Kui tuled näitavad liiga kõrgele, pimestavad need vastutulijaid; kui liiga madalale, väheneb juhi enda nähtavusulatus drastiliselt. Vanemate autode puhul on probleemiks ka tuhmunud plastklaasid, mis hajutavad valgusvihku nii palju, et see ei vasta enam nõuetele.
Lisaks tuledele kontrollitakse armatuurlaual süttivaid hoiatustulesid. Põlev SRS/Airbag (turvapadi) või ABS tuli on automaatne läbikukkumine. Mõned juhid üritavad ülevaatajaid petta, eemaldades hoiatustule pirni või kattes selle kinni, kuid kaasaegne diagnostika ja süütestardi protseduuri jälgimine paljastavad sellised katsed kiiresti.
Heitgaasid ja keskkonnanõuded
Keskkonnanõuded on aastatega muutunud üha karmimaks. Bensiinimootoriga autodel mõõdetakse CO ja HC (põlemata kütuse) sisaldust ning lambda-anduri tööd. Diiselmootorite puhul on kriitiliseks näitajaks suitsusus.
Diiselautode omanikele saavad sageli saatuslikuks ummistunud tahmafiltrid (DPF) või vigased pihustid. Veelgi hullem on olukord, kui DPF on autolt eemaldatud. Ülevaatuspunktid on nüüd varustatud tundlikumate seadmetega, mis suudavad tuvastada tahmafiltri puudumist, ja see tähendab automaatselt ülevaatuselt põrumist.
Bensiinimootorite puhul on sagedaseks probleemiks katalüsaatori väsimine või rikked hapnikuandurites. Sageli on põhjuseks lühikesed linnasõidud, kus mootor ja katalüsaator ei saavuta korralikku töötemperatuuri.
Kere ja roostekahjustused
Eesti kliima soosib rooste teket. Kuigi pindmine rooste tiivakaarel on tavaliselt vaid visuaalne viga (kui seal pole teravaid servi), siis läbiv rooste kandvates konstruktsioonides on äärmiselt ohtlik. Küljekarbid, poolraamid ja põhjapaneelid peavad olema tugevad. Kui ülevaataja haamer läbistab küljekarbi, on sõit selleks korraks lõppenud. Roostetanud kinnituskohad tähendavad, et avarii korral ei pruugi turvavööd või istmed oma kohale jääda, mis seab reisijad eluohtlikku olukorda.
Kuidas vältida põrumist?
Enne ülevaatuspunkti külastamist on mõistlik teha kodune kontroll või lasta auto töökojas üle vaadata. Lihtne visuaalne vaatlus võib säästa korduvülevaatuse tasust:
- Kontrolli kõiki tulesid (sh numbrituled ja udutuled).
- Vaata üle rehvide mustrisügavus (suvel min 1,6 mm, talvel min 3,0 mm) ja veendu, et rehvidel poleks munasid ega pragusid.
- Kontrolli klaasipesuvedeliku olemasolu ja kojameeste tööd.
- Veendu, et turvavööd lukustuvad ja liiguvad vabalt.
- Kuula autot sõidu ajal – kas kostub kolinat või undamist?
- Kontrolli, kas autos on olemas kehtiva sisu ja kontrollkleebisega tulekustuti, tõkiskingad ja ohukolmnurk.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Mis juhtub, kui ma ei läbi ülevaatust?
Kui autol avastatakse ohtlikke vigu (OV), on teil õigus sõita vaid remondikohta või koju. Teil on aega (tavaliselt 30 päeva), et vead parandada ja tulla korduvülevaatusele. Eriti ohtlike vigade (EV) korral ei tohi autoga enam liikluses osaleda.
Kas korduvülevaatus on tasuline?
Jah, korduvülevaatus on tasuline, kuid see on tunduvalt soodsam kui täismahus ülevaatus. Korduvülevaatuse käigus kontrollitakse vaid neid sõlmi, kus esinesid puudused, tingimusel, et lähete samasse ülevaatuspunkti määratud aja jooksul.
Kas ma võin minna ülevaatusele enne tähtaega?
Jah, võite minna. Kui lähete kuni 2 kuud enne määratud aega, kantakse uus ülevaatuse kehtivusaeg edasi, säilitades algse perioodi lõpu. See on kasulik näiteks enne pikemat reisi või auto müüki.
Kas keegi teine võib minu autoga ülevaatusele minna?
Jah, ülevaatusele mineja ei pea olema auto omanik ega registrisse kantud kasutaja. Piisab sellest, kui kaasas on auto registreerimistunnistus.
Miks on tulekustuti kontroll nii oluline?
Tulekustuti on kohustuslik turvavarustus. Ülevaatusel kontrollitakse, kas kustuti on töökorras ja kas sellel on kehtiv kontrollkleebis (kontrolli tuleb teostada kord aastas). Aegunud või rõhuta kustuti on väheohtlik viga, kuid siiski puudus.
Regulaarne hooldus on odavam kui erakorraline remont
Tehnoülevaatus ei tohiks olla ainus kord aastas, kui auto tehnilisele seisukorrale tähelepanu pööratakse. Ülevaatuse statistika peegeldab tihti omaniku suhtumist oma varasse. Juhid, kes teostavad regulaarset hooldust, vahetavad õigeaegselt kuluosasid ja reageerivad esimestele ohumärkidele koheselt, läbivad kontrolli tavaliselt probleemideta.
Oluline on mõista, et ülevaatuspunkt ei ole koht, kus teid püütakse “läbi kukutada”, vaid institutsioon, mis tagab, et 2-tonnine metallese, millega maanteekiirusel liiklete, on kontrolli all. Pidurid, mis on “natuke kulunud”, või rehvid, mis on “peaaegu siledad”, võivad kriitilisel hetkel tähendada vahet elu ja surma vahel. Seega tasub ülevaatusel ilmnenud vigadesse suhtuda tõsidusega ning need esimesel võimalusel likvideerida, sõltumata sellest, kas tegemist oli vaid märkusega paberil või korduvülevaatuse põhjusega.
