Ootamatu tehniline rike keset teed on olukord, mida ükski autojuht kogeda ei soovi, kuid ometi tuleb seda ette sagedamini, kui arvata oskame. Olgu põhjuseks tühi aku, mootoririke või ootamatu kütuse lõppemine, sageli on kiireimaks lahenduseks sõbra või tuttava appi kutsumine, et auto lähimasse remonditöökotta või parklasse pukseerida. Kuigi pukseerimine võib tunduda lihtsa ja loogilise tegevusena, kehtivad sellele ranged liiklusseaduse reeglid, mille eiramine võib lõppeda ohtliku avarii või kopsaka rahatrahviga. Politsei tuletab regulaarselt meelde, et pukseerimisel on kriitilise tähtsusega ohutusnõuete järgimine, millest kõige olulisem on lubatud piirkiirus, kuid paraku kipub see teadmine stressirohkes olukorras ununema.
Miks on suurim lubatud kiirus just 50 km/h?
Liiklusseadus sätestab üheselt, et mootorsõiduki pukseerimisel ei tohi sõidukiirus ületada **50 kilomeetrit tunnis**. See piirang kehtib nii asulasisestel teedel kui ka maanteedel ning seda ei tohi ületada isegi siis, kui üldine liiklusvool liigub kiiremini. Paljud juhid eksivad arvates, et maanteel võib sõita kiiremini, kuid tegelikkuses on 50 km/h absoluutne lagi.
Sellel kiiruspiirangul on väga selged füüsikalised ja ohutusalased põhjused. Pukseeritava auto juht peab reageerima eessõitva auto (veduki) manöövritele ja pidurdamisele sisuliselt silmapilkselt. Kuna pukseeritava auto mootor enamasti ei tööta, ei toimi ka rooli- ja pidurivõimendid tavapärasel viisil. See tähendab, et rooli keeramine on raskem ja piduripedaali vajutamine nõuab kordades rohkem jõudu. Suurematel kiirustel kui 50 km/h muutub ilma võimenditeta auto valitsemine äärmiselt keeruliseks ning kokkupõrkeoht vedava autoga suureneb drastiliselt. Samuti aitab madalam kiirus hoida puksiirtrossi pingul, vältides selle järske nõkse, mis võivad trossi purustada või autosid kahjustada.
Nõuded pukseerimisvahenditele ja ühendusviisidele
Pukseerimist saab teostada peamiselt kolmel viisil: painduva ühenduslüliga (tavaline puksiirtross), jäiga ühenduslüliga (pukseerimishaarats) või osaliselt toetatuna (üks sild puksiirauto peal). Kõige levinum viis tavaautode puhul on painduv ühenduslüli, kuid ka siin on konkreetsed nõuded, mida tuleb järgida.
Painduva ühenduslüli ehk puksiirtrossi pikkus peab jääma vahemikku **5 kuni 8 meetrit**. Liiga lühike tross ei anna tagumisele juhile piisavalt reageerimisaega, liiga pikk tross aga võib kurvides või ristmikel tekitada ohtlikke olukordi, kus teised liiklejad võivad autode vahele keerata. Lisaks peab trossi keskosa olema selgelt märgistatud, et see oleks teistele liiklejatele nähtav.
Jäiga ühenduslüli puhul kehtivad järgmised reeglid:
- Ühenduslüli pikkus ei tohi ületada 5 meetrit.
- Jäika ühendust kasutatakse sageli raskemate veokite puhul või siis, kui pukseeritava auto pidurid ei ole töökorras (kuid rool peab toimima).
- Jäiga ühenduse puhul on “nõksutamine” välistatud, mis muudab sõidu sujuvamaks, kuid nõuab vedukilt suuremat võimsust.
Oluline on meeles pidada, et painduva ühenduslüliga (trossiga) ei tohi pukseerida autot, millel on rikkis roolisüsteem või pidurid. Sellisel juhul tuleb kasutada puksiirabi teenust, kus auto tõstetakse platvormile.
Levinud vead tulede ja ohutulede kasutamisel
Üks sagedasemaid eksimusi, mida politsei liikluspildis märkab, on ohutulede väärkasutus. Väga levinud on pilt, kus nii vedaval kui ka veetaval autol vilguvad ohutuled. See on aga liikluseeskirjade vastane ja eksitav.
Kuidas on õige tulesid kasutada?
- Pukseeritav auto: Pukseeritaval autol peavad põlema ohutuled. Kui ohutuled ei tööta (näiteks aku on täiesti tühi), tuleb auto tagaosale kinnitada ohukolmnurk hästi nähtavale kohale (näiteks tagaklaasile või tagaluugile).
- Vedav auto: Vedaval autol EI TOHI põleda ohutuled. Vedav auto peab näitama suunatulesid, et teised liiklejad saaksid aru manöövritest (pöörded, reavahetused). Kui vedaval autol põlevad ohutuled, ei ole võimalik suunatulesid näidata ja see muudab autorongi käitumise teistele ettearvamatuks.
- Pimedal ajal: Pimedal ajal või halva nähtavuse korral peavad pukseeritaval autol põlema ka ääre- või lähituled. Kui see pole võimalik (aku rike), on pimedas pukseerimine painduva ühenduslüliga keelatud, kuna auto on teistele nähtamatu.
Automaatkäigukastiga ja elektriautode pukseerimine
Kaasaegsete autode puhul on pukseerimine muutunud märksa keerulisemaks kui vanemate manuaalkastiga sõidukite ajastul. Automaatkäigukastiga auto pukseerimine võib tekitada autole tõsiseid ja kulukaid kahjustusi, kui ei järgita tootja ettekirjutusi.
Enamiku automaatkastide puhul töötab käigukasti õlipump ainult siis, kui mootor töötab. Kui mootor seisab ja autot pukseeritakse, siis käigukasti detaile ei õlitata, kuid rattad pööravad käigukasti sisemisi osi. See põhjustab ülekuumenemist ja kiiret kulumist. Tavaliselt lubavad tootjad automaatkastiga autot pukseerida vaid väga lühikest maad (nt kuni 50 km) ja väga madalal kiirusel (sageli alla 50 km/h, mõnikord isegi alla 30 km/h) ning käigukang peab olema asendis “N” (neutraal).
Elektriautode puhul on olukord veelgi kriitilisem. Paljud elektriautod ei luba ratastel vabalt veereda, kui süsteem on välja lülitatud, või genereerivad elektrimootorid veeredes voolu, mis võib kahjustada auto elektroonikat, kui auto pole sõidurežiimis. Enamiku elektriautode ja nelikveoliste sõidukite puhul on ainuõige lahendus auto täielik platvormile tõstmine. Enne köie kinnitamist lugege alati auto kasutusjuhendit – see võib säästa teid tuhandete eurode suurusest remondiarvest.
Kommunikatsioon ja teekonna planeerimine
Edukas ja ohutu pukseerimine eeldab kahe juhi vahelist laitmatut koostööd. Enne sõidu alustamist tuleb kokku leppida marsruut ja märguanded. Kuna pukseeritava auto mootor on vaikne ja aknad võivad olla udused, on visuaalne kontakt peeglite kaudu hädavajalik.
Tänapäeval on kõige kindlam viis hoida sidet mobiiltelefoni teel (kasutades vabakäeseadet). Pideva kõneühenduse hoidmine võimaldab eessõitjal hoiatada tagumist juhti eelseisva pidurdamise, pööramise või takistuse eest. Samuti saab tagumine juht anda märku, kui tross on lõtvunud või kui tekib probleeme auto valitsemisega.
Teekonna valikul tuleks vältida tiheda liiklusega ristmikke, järske tõuse ja langusi. Tõusul võib vedav auto hätta jääda, langusel on aga oht, et ilma pidurivõimendita tagumine auto sõidab vedajale tagant sisse.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas kiirteel tohib autot pukseerida?
Liiklusseaduse kohaselt on kiirteel pukseerimine üldjuhul keelatud. Kui auto läheb rikki kiirteel, tohib seda pukseerida vaid kuni lähima ärasõidukohani. Pärast kiirteelt lahkumist võib teekonda jätkata tavapäraseid teid pidi. Eestis on klassikalisi kiirteid vähe, kuid 110 km/h alades kehtib sama põhimõte – ohutuse tagamiseks tuleks esimesel võimalusel valida madalama piirkiirusega tee või liikuda teepeenral, kui see on ohutu ja lubatud.
Kes vastutab avarii korral, kui autod on puksiiris?
Vastutus jaguneb olukorrast lähtuvalt. Üldreeglina vastutab autorongi juhtimise eest vedava auto juht. Tema peab valima ohutu kiiruse ja trajektoori. Kuid kui tagant otsasõit toimub pukseeritava auto juhi tähelepanematuse või pikivahe (trossi pingul hoidmise eiramise) tõttu, jääb süüdi tagumine juht. Mõlemad juhid peavad omama vastava kategooria juhtimisõigust ja olema kained.
Kas ilma tehnoülevaatuseta või kindlustuseta autot tohib pukseerida?
Ei tohi. Pukseeritav auto osaleb liikluses (selle rattad toetuvad teele), mis tähendab, et sellel peab olema kehtiv liikluskindlustus. Tehnoülevaatuse puudumine on lubatud vaid erandkorras, kui autot viiaksegi remondikohta või ülevaatuspunkti, kuid auto peab olema tehniliselt sellises seisukorras, mis ei ohusta teisi (pidurid, rool ja tuled peavad toimima vastavalt pukseerimisviisile).
Milline on minimaalne lubatud pukseerimiskiirus?
Otsest minimaalset kiirust seadus ei sätesta, kuid juht ei tohi põhjendamatult takistada teisi liiklejaid liiga aeglase sõiduga. Siiski, pukseerimisel on ohutus alati prioriteet. Kui teeolud on libedad või nähtavus halb, on täiesti normaalne ja soovitatav sõita aeglasemalt kui 50 km/h, näiteks 30-40 km/h.
Millal tasub eelistada professionaalset puksiirabi?
Kuigi sõbra appi kutsumine ja trossiga pukseerimine võib tunduda säästliku lahendusena, on olukordi, kus professionaalse puksiirauto tellimine on ainuõige valik. Eelkõige puudutab see olukordi, kus auto mootor ei käivitu ja väljas on miinuskraadid – külmunud autos ilma soojenduseta sõitmine on juhile piinarikas ja aknad lähevad kiiresti seestpoolt jäässe, nullides nähtavuse.
Samuti tasub riskide vältimiseks tellida puksiirauto, kui tegemist on automaatkäigukasti või nelikveoga sõidukiga ning te pole kindel, kas tootja lubab seda “ratastel” vedada. Professionaalne puksiirabi tagab, et teie auto jõuab sihtkohta ilma lisakahjustusteta, ning paljudel juhtudel katab selle kulu kaskokindlustus või spetsiaalne autoabipakett, mis on sageli liikluskindlustuse lisateenusena juba olemas. Turvalisus ja hingerahu kaaluvad üles võimaliku väikese rahalise kokkuhoiu, mida ise pukseerimine võib pakkuda.
