Autohoolduse maailmas on vähe teemasid, mis tekitavad nii palju segadust ja linnalegende kui jahutusvedelikud. Avades mootorikatte, vaatab paljudel tänapäevastel autodel paisupaagist vastu erkpunane või roosakas vedelik. Tihti tekib autoomanikel küsimus: kas see on parem kui vana hea roheline või sinine vedelik? Mida teha, kui tase on langenud – kas ma võin sinna valada esimest ettejuhtuvat jahutusvedelikku, mida bensiinijaamast leian? Jahutusvedelik ei ole lihtsalt värviline vesi; see on keeruline keemiline segu, millel on kriitiline roll mootori temperatuuri reguleerimisel ja korrosiooni ennetamisel. Värvitoonid ei ole seal ilu pärast, vaid need tähistavad tavaliselt spetsiifilist keemilist koostist ja lisaainete tehnoloogiat, mille eiramine võib kaasa tuua kulukaid remondiarveid.
Mis teeb punase jahutusvedeliku eriliseks?
Punane või sageli ka roosakas-violetne jahutusvedelik tähistab enamasti vedelikku, mis põhineb OAT-tehnoloogial (Organic Acid Technology) ehk orgaaniliste hapete tehnoloogial. See on oluline edasiminek võrreldes vanemate, traditsiooniliste jahutusvedelikega (mis olid sageli rohelised või sinised ja põhinesid silikaatidel).
OAT-tüüpi vedelike peamine eelis on nende pikaealisus. Kui tavapärased mineraalsete lisaainetega vedelikud vajavad vahetust iga 2–3 aasta tagant, siis punane jahutusvedelik on disainitud kestma kuni 5 aastat või 150 000 – 250 000 kilomeetrit. See saavutatakse tänu sellele, et orgaanilised inhibiitorid ei kulu nii kiiresti kui silikaadid.
Punase jahutusvedeliku peamised omadused on:
- Suurepärane soojusjuhtivus: Kuna see ei tekita metallpindadele paksu kaitsekihti (nagu silikaadid), on soojusülekanne mootorilt vedelikule efektiivsem.
- Spetsiifiline korrosioonikaitse: See kaitseb eriti hästi alumiiniumisulameid, mida kasutatakse laialdaselt kaasaegsetes mootorites ja radiaatorites.
- Keskkonnasõbralikum koostis: Paljud punased vedelikud on vabad nitrititest, amiinidest ja fosfaatidest.
Värvikoodide ja standardite rägastik
Kuigi me räägime “punasest” jahutusvedelikust, on oluline mõista, et värv on tegelikult vaid tootja poolt lisatud värvaine. See on indikaator, mitte kvaliteedi garantii. Siiski on autotööstuses välja kujunenud teatud standardid, mida enamik tootjaid järgib. Kõige levinum klassifikatsioon põhineb Volkswageni grupi (VAG) standarditel, mis on saanud Euroopas n-ö mitteametlikuks keeleks jahutusvedelike valimisel.
G11 – Roheline või sinine
See on vanema põlvkonna jahutusvedelik (IAT – Inorganic Additive Technology). See sisaldab silikaate, fosfaate ja muid anorgaanilisi aineid. See moodustab mootori jahutussüsteemi seintele tugeva kaitsekihi, kuid selle eluiga on lühike. Tänapäevastes alumiiniummootorites kasutatakse seda harva.
G12 ja G12+ – Punane või roosa
Siia kuulubki meie artikli kangelane. G12 oli esimene puhas OAT-vedelik. See oli punane ja seda ei tohtinud mingil juhul segada G11-ga. Hiljem tuli turule G12+ (sageli roosa), mis on samuti OAT-põhine, kuid mille keemilist koostist muudeti paindlikumaks, et vältida kohest katastroofi, kui seda peaks kogemata segatama teiste tüüpidega (kuigi segamine pole endiselt soovitatav).
G12++ ja G13 – Violetne või lilla
Need on kõige kaasaegsemad vedelikud (Lobrid või Si-OAT tehnoloogia). Need ühendavad orgaaniliste hapete pikaealisuse ja silikaatide kiire kaitsevõime. G13 on lisaks valmistatud glütseriini baasil, mis muudab selle tootmise keskkonnasäästlikumaks.
Miks ei tohi erinevaid värve omavahel segada?
Kõige kriitilisem viga, mida autoomanik teha saab, on lähtuda põhimõttest “vedelik on vedelik”. Erinevat värvi jahutusvedelike segamine võib põhjustada mootoris ohtlikke keemilisi reaktsioone. Probleem ei ole värvides endis, vaid keemilistes komponentides, mida need värvid esindavad.
Kui segada omavahel näiteks roheline (silikaatidega) ja punane (orgaaniliste hapetega) jahutusvedelik, võivad juhtuda järgmised asjad:
- Keemiline sadestumine ja “sült”: Eri tüüpi lisandid võivad reageerida ja moodustada sültja massi või helbeid. See geeljas ollus ummistab radiaatori peened kanalid, salongiradiaatori ja võib blokeerida termostaadi. Tulemuseks on mootori ülekuumenemine ja salongisoojenduse kadumine.
- Korrosioonikaitse kadumine: Keemiline konflikt võib neutraliseerida mõlema vedeliku korrosioonivastased omadused. See tähendab, et vedelik võib küll ringelda, kuid mootori sisemuses algab kiire roostetamine ja oksüdeerumine.
- Veepumba kahjustused: Sadestunud osakesed võivad toimida abrasiivina, kulutades veepumba tihendeid ja laagreid, mis viib pumba lekkimise või purunemiseni.
Erandid: Teatud kaasaegsed vedelikud, nagu G12+ ja G12++, on loodud olema “tagasiühilduvad”, mis tähendab, et need taluvad segamist teatud piirini, kuid parima kaitse saamiseks tuleks süsteemis hoida alati ühte tüüpi puhast vedelikku.
Millal valida punane jahutusvedelik?
Punase jahutusvedeliku kasutamine sõltub otseselt teie auto tootja ettekirjutustest. Üldreeglina kehtib see enamiku autode puhul, mis on toodetud pärast 2000. aastat. Siin on peamised kriteeriumid:
- Alumiiniummootorid: Kui teie autol on alumiiniumist plokikaas või radiaator, on punane OAT-vedelik peaaegu alati parim valik, kuna silikaatidega (roheline/sinine) vedelikud võivad aja jooksul alumiiniumit kahjustada või tekitada sealsetes kanalites ummistusi.
- Pikad hooldusvälbad: Kui soovite vältida jahutusvedeliku vahetamist iga kahe aasta tagant, on punane vedelik (G12/G12+) õige valik, pakkudes kaitset kuni 5 aastaks.
- Tootja spetsifikatsioon: Vaadake alati auto kasutusjuhendit. Kui seal on nõutud standardid nagu VW TL 774 D (G12) või VW TL 774 F (G12+), peate kasutama punast/roosat vedelikku.
Tähelepanu tuleb pöörata vanematele autodele (toodetud enne 1996–1998). Nende tihendid ja metallid (nt vaskradiaatorid, messing) ei pruugi orgaaniliste hapetega hästi reageerida. Vanemate autode puhul on sageli ohutum jääda rohelise või sinise vedeliku juurde, kui tootja pole öelnud teisiti.
Mida teha, kui jahutusvedeliku tase on madal?
Olukord, kus paisupaagis on tase langenud alla miinimumi, nõuab kiiret tegutsemist, kuid paanikaks pole põhjust. Õige tegutsemisviis sõltub sellest, kui palju vedelikku on vaja lisada.
Kui lisada on vaja vaid 100–300 milliliitrit, on kõige ohutum ja kindlam valik destilleeritud vesi. Väike kogus vett ei lahjenda segu külmumiskindlust ega korrosioonikaitset märkimisväärselt, kuid see välistab keemiliste konfliktide ohu. Ärge kasutage kraanivett, kuna selles sisalduvad mineraalid ja katlakivi ladestuvad kuumadele pindadele.
Kui leke on suurem ja lisada on vaja liiter või rohkem, peate ostma täpselt sama värvi ja sama standardiga (nt G12+) jahutusvedelikku, mis autos juba on. Kui olete teel ja täpset marki pole saadaval, on hädaolukorras parem lisada puhast vett kui vale keemiaga jahutusvedelikku. Koju jõudes tuleb aga süsteem tühjendada ja täita õige seguga, et taastada külmumiskindlus.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
K: Kas ma võin segada G12 (punane) ja G13 (lilla) vedelikke?
V: Jah, üldjuhul on need omavahel segatavad. G13 on välja töötatud nii, et see ühildub vanemate G12, G12+ ja G12++ standarditega. Siiski soovitavad eksperdid võimalusel mitte segada ja hoida süsteemis ühtset vedelikku, et säilitada G13 keskkonnasõbralikud ja pikaealised omadused.
K: Minu autos on punane vedelik, aga poes on müügil “universaalne” kollane. Kas võin seda kasutada?
V: Olge ettevaatlik terminiga “universaalne”. Mõned kaasaegsed vedelikud (nt teatud kollased Prestone tüüpi) väidavad, et sobivad kõigiga, kuid keemikud soovitavad seda vältida. Kui tegemist on hädaolukorraga, võib seda kasutada, kuid pikaajaliseks kasutamiseks on kindlam valida täpselt tootja poolt ettenähtud spetsifikatsioon.
K: Kuidas ma tean, millal on aeg jahutusvedelikku vahetada?
V: Lisaks läbisõidule (punase puhul ca 5 aastat) tasub jälgida vedeliku värvi. Kui erkpunane või roosa värv on muutunud pruunikaks, roostekarva või sogaseks, on inhibiitorid oma toime kaotanud ja korrosioon on alanud. Sellisel juhul tuleb süsteem koheselt läbi pesta ja vedelik vahetada.
K: Mis vahe on kontsentraadil ja valmisvedelikul?
V: Kontsentraat on puhas jahutusvedelik, mida peab segama destilleeritud veega (tavaliselt vahekorras 1:1, mis annab külmumiskindluse umbes -36°C). Valmisvedelik on juba tehases segatud ja selle võib kohe paaki valada. Puhas kontsentraat külmub tegelikult kiiremini (juba ca -12°C juures) ja ei jahuta mootorit piisavalt hästi, seega ei tohi seda kunagi lahjendamata kasutada.
Jahutussüsteemi hooldus ja läbipesu tähtsus
Jahutusvedeliku vahetamine ei tähenda ainult vana vedeliku väljalaskmist ja uue sissevalamist. Aja jooksul koguneb süsteemi põhja setted, katlakivi jäägid ja korrosiooniproduktid. Kui vahetate vedelikutüüpi – näiteks lähete vanalt roheliselt üle moodsamale punasele (kui mootor seda lubab) – või kui vana vedelik on tugevalt määrdunud, on süsteemi läbipesu kohustuslik.
Korrektne hooldusprotsess näeb välja järgmine:
- Laske vana vedelik täielikult välja ja utiliseerige see keskkonnajaamas (jahutusvedelik on mürgine!).
- Täitke süsteem destilleeritud veega, laske mootoril töötada töötemperatuurini, et termostaat avaneks ja vesi ringleks läbi kogu süsteemi.
- Korrake loputamist, kuni väljuv vesi on täiesti puhas ja selge.
- Alles seejärel täitke süsteem uue punase jahutusvedeliku seguga.
Regulaarne taseme kontroll ja õigeaegne vahetus on odavaim viis vältida mootori ülekuumenemist, plokikaane tihendi purunemist või radiaatori vahetust. Pidage meeles, et jahutusvedelik on mootori veri – hoidke see puhas ja õiget tüüpi, ning teie auto teenib teid usaldusväärselt aastaid.
