Auto pukseerimine on olukord, millega keegi ei taha silmitsi seista, kuid mis varem või hiljem tabab paljusid autojuhte. Olgu põhjuseks ootamatu tehniline rike maanteel, tühi aku külmal talvehommikul või vajadus aidata hätta sattunud sõpra, pukseerimine nõuab täpseid teadmisi ja ettevalmistust. Kuigi see võib tunduda lihtsa toiminguna – üks auto tõmbab teist –, peidab protsess endas mitmeid ohtusid ja juriidilisi nüansse, mida autokoolis õpitust sageli enam ei mäletata. Valesti teostatud pukseerimine ei ohusta mitte ainult sõidukite tehnilist seisukorda, vaid võib põhjustada tõsiseid liiklusõnnetusi ning tuua kaasa kopsakaid trahve. Seetõttu on kriitilise tähtsusega värskendada oma teadmisi ja mõista, millised reeglid kehtivad Eesti teedel täna.
Pukseerimisviisid ja vahenditele esitatavad nõuded
Liiklusseadus eristab peamiselt kahte tüüpi pukseerimist: painduva ühenduslüliga (köis) ja jäiga ühenduslüliga (tiisel). Kõige levinum viis tavaautode puhul on pukseerimisköie kasutamine, kuid siin tehakse ka kõige rohkem vigu. Oluline on teada, et iga suvaline köiejupp või koormarihm ei sobi auto vedamiseks. Pukseerimisköis peab olema spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud ja vastama kindlatele tugevusnõuetele.
Painduva ühenduslüli puhul peab kahe sõiduki vahemaa jääma vahemikku 5 kuni 8 meetrit. Kui vahemaa on liiga lühike, suureneb otsasõidu oht järsul pidurdamisel; liiga pikk vahemaa aga raskendab manööverdamist ja tekitab ohu, et teised autod võivad proovida pukseerivate sõidukite vahele reastuda. Väga oluline, kuid tihti unustatud nõue on ühenduslüli märgistamine. Keskosa peab olema selgelt tähistatud, et see oleks kaasliiklejatele nähtav. Tavaliselt on poest ostetud pukseerimisköied juba vastava erksa värvusega või varustatud ohutuslipuga, kuid vanemate või isetehtud lahenduste puhul tuleb sinna kinnitada vähemalt 200×200 mm suurune punane riidelapp või tähis.
Jäiga ühenduslüli puhul, mida kasutatakse sagedamini rasketehnika või piduririkkega sõidukite puhul, ei tohi ühenduslüli pikkus ületada 5 meetrit. Jäik ühendus on ohutum, kuna see ei lase veetaval autol vedavale autole otsa sõita, kuid sõiduautode puhul on vastava varustuse olemasolu haruldane.
Valgustus ja märguanded: suurimad eksimused
Üks levinumaid ja ohtlikumaid vigu, mida teedel näha võib, on tulede vale kasutamine. Väga paljud autojuhid lülitavad pukseeritaval (tagumisel) autol sisse ohutuled. See on põhimõtteliselt vale ja ohtlik tegevus, välja arvatud juhul, kui auto on pimedal ajal valgustamata või seisab rikkega teel. Miks ei tohi ohutulesid sõidu ajal kasutada?
- Kui ohutuled vilguvad, ei saa kaasliiklejad aru, kui pukseeritav auto soovib sooritada pööret või reastuda. Suunatuli lihtsalt ei paista ohutulede vilkumise vahelt välja.
- Ohutuled on mõeldud seisva ohu tähistamiseks, mitte liikuva sõiduki “kaunistamiseks”.
Õige käitumine on järgmine: pukseeritaval autol peavad põlema ääre- ja numbrituled ning auto tagaosas, soovitavalt vasakul pool või keskel, peab olema kinnitatud ohukolmnurk. See annab taganttulijatele selge signaali, et tegemist on aeglaselt liikuva ja eritähelepanu vajava sõidukiga. Vedav auto kasutab oma tulesid tavapäraselt. Kui pukseeritava auto aku on täiesti tühi ja tuled ei tööta, on ohukolmnurga kasutamine ainus ja kohustuslik viis sõiduki tähistamiseks.
Kiiruspiirangud ja maanteesõit
Pukseerimisel kehtib alati ja igal pool maksimaalne lubatud kiirus 50 km/h. See piirang kehtib ka maanteedel ja kiirteedel, kus tavakiirus on 90 km/h või 110 km/h. Madalam kiirus on vajalik mitmel põhjusel:
- Reaktsiooniaeg: Pukseeritava auto juht peab reageerima vedava auto pidurdamisele koheselt. Kuna köis peab püsima pingul, on eksimisruum olematu.
- Pidurdusteekond: Mittetöötava mootoriga auto pidurivõimendi ei tööta. Piduripedaal on kivikõva ja auto peatamiseks on vaja rakendada kordades rohkem jõudu.
- Roolivõimendi puudumine: Sarnaselt piduritele ei tööta seisva mootoriga ka roolivõimendi, mis muudab manööverdamise, eriti kurvides, füüsiliselt raskeks.
Kiirteel tohib pukseerida ainult kuni lähima ärasõidukohani. See tähendab, et “Tallinn-Tartu” otsa tegemine nööri otsas ei ole mitte ainult ebamugav ja ohtlik, vaid ka seadusevastane, kui seda tehakse kiirteel pikema distantsi vältel.
Automaatkäigukastiga autode eripärad
Tänapäeval on suur osa Eesti teedel liikuvatest autodest automaatkäigukastiga. Siinkohal teevad autojuhid sageli saatusliku vea, eeldades, et “N” (neutraal) asend on piisav ohutuks pukseerimiseks. Tegelikkus on keerulisem.
Enamiku automaatkäigukastide õlitus toimub ainult siis, kui mootor töötab. Kui mootor seisab, aga rattad ja käigukast pöörlevad (autot veetakse), siis käigukasti ei õlitata ega jahutata. See põhjustab hõõrdumist ja ülekuumenemist, mis võib käigukasti juba lühikese vahemaa järel täielikult rikkuda. Rusikareegel on, et automaatkäigukastiga autot tohib pukseerida vaid väga lühikest maad ja väga aeglaselt (nt 20-30 km lähima remonditöökojani).
Enne automaatkäigukastiga auto pukseerimist tuleb alati lugeda sõiduki kasutusjuhendit. Paljud tootjad keelavad pukseerimise täielikult ja nõuavad puksiirauto (treileri) kasutamist, kus veetava auto rattad ei puutu maad.
Elektriautod ja hübriidid
Veelgi kriitilisem on olukord elektriautode ja hübriididega. Enamikku elektriautosid ei tohi üldse pukseerida nii, et rattad veerevad maas. Põhjus peitub elektrimootori ehituses: kui rattad pöörlevad, töötab mootor generaatorina ja toodab elektrit. Kuna auto süsteemid võivad olla välja lülitatud või rikkis, ei ole toodetud elektril kuhugi minna, mis võib põhjustada inverteri läbipõlemise või akupaki kahjustumise. Halvimal juhul võib tekkida tulekahju.
Elektriauto puhul on peaaegu alati ainsaks lahenduseks täislaadimisega puksiirauto tellimine, mis tõstab sõiduki platvormile.
Juhtidevaheline koostöö ja ohutu sõidutehnika
Edukas pukseerimine on meeskonnatöö. Enne sõidu alustamist peavad mõlema auto juhid kokku leppima marsruudi ja suhtlusmärguanded (nt käemärguanded või vilgutamine peatumiseks). Veelgi parem on hoida telefoni teel pidevat sidet, kasutades käed-vabad süsteemi.
Kõige olulisem tehniline nüanss on pukseerimisköie pingul hoidmine. Seda peab tagama tagumise auto juht. Kui vedav auto hakkab pidurdama, peab tagumine auto pidurdama veidi varem või tugevamalt, et köis ei vajuks lõdva ega läheks rataste alla. Kiirendamisel peab vedav auto liikuma sujuvalt, et vältida järske nõksatusi, mis võivad köie purustada või autokere (pukseerimissilmust) kahjustada.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma võin pukseerida autot, millel puuduvad pidurid?
Ei, painduva ühenduslüliga (köiega) on see rangelt keelatud. Kui pidurisüsteem ei tööta, tohib autot pukseerida ainult jäiga ühenduslüli (tiisli) abil või haarates autot osaliselt (tõstes ühe silla üles), eeldusel, et vedava auto mass on tunduvalt suurem.
Kas libeda teega tohib pukseerida?
Jää ja kiilasjää korral on painduva ühenduslüliga pukseerimine keelatud. Oht, et pukseeritav auto libiseb kurvis teelt välja või ei suuda pidurdada ja sõidab vedajale otsa, on liiga suur.
Kas pukseerimiseks on vaja eraldi juhiluba?
Ei, piisab vastava kategooria (tavaliselt B-kategooria) juhiloast. Küll aga peab roolis olema juhtimisõigusega isik. Pukseeritavas autos ei tohi olla joobes juht, isegi kui mootor ei tööta.
Kust ma leian auto pukseerimissilmuse?
Uuematel autodel on pukseerimissilmus sageli eemaldatav ja asub pagasiruumis koos varuratta või rehviparanduskomplektiga. See tuleb keerata stanges asuvasse keermestatud avasse, mis on tavaliselt peidetud väikese plastkorgi taha.
Mida teha, kui rool on lukus?
Süütevõti peab olema süütekonsollis (või start-nupp aktiveeritud süüterežiimis), et roolilukk vabaneks. Lukustatud rooliga pukseerimine on võimatu ja lõpeb esimeses kurvis avariiga.
Varustuse hooldus ja valmisolek
Iga autojuhi pagasiruumis peaks olema kvaliteetne pukseerimisköis, isegi kui endal on uus auto. Kunagi ei tea, millal on vaja kedagi teist aidata või tekib ootamatu olukord. Odavad, tanklatest ostetud “nöörikesed” purunevad sageli juba esimesel tõmbel, eriti kui auto on jäänud kinni lumme või porisse. Soovitatav on soetada tugevam, elastsete omadustega köis, mis leevendab järske tõmbeid ja säästab mõlema auto kerekonstruktsioone.
Lisaks köiele tuleks regulaarselt kontrollida, kas auto originaalvarustusse kuuluv pukseerimissilmus on alles ja pole roostes. Vanematel autodel on silmused keevitatud kere külge ja rooste võib need nii hapraks muuta, et need murduvad koormuse all. Enne pukseerimist veendu alati kinnituspunktide tugevuses. Korralik ettevalmistus ja rahulik meel on ohutu kojujõudmise aluseks.
