Autoomanikuna Eestis elades olete tõenäoliselt märganud, kui kiiresti muutuvad meie teed talveperioodil halliks ja märjaks massiks, mis koosneb lumest, jääst ja suurtes kogustes teedele puistatavast soolast. See karm reaalsus ei ole vaid esteetiline probleem, vaid kujutab endast tõsist ohtu teie sõiduki tehnilisele seisukorrale ja elueale. Paljud autoomanikud lükkavad korrosioonitõrje tegemist edasi, uskudes ekslikult, et see on vajalik vaid vanadele “uunikumidele” või et tehasepoolne kaitse on igavene. Tegelikkuses on Eesti muutlik kliima, kõrge õhuniiskus ja agressiivsed jäätõrjekemikaalid kombinatsioon, mis paneb proovile ka kõige kaasaegsemad sõidukid, muutes lisakaitse mitte luksuseks, vaid hädavajalikuks investeeringuks.
Miks on Eesti kliima autodele erakordselt karm?
Eesti asukoht Läänemere kaldal tähendab, et meil on aastaringselt kõrge õhuniiskus, mis on korrosiooni tekkimisel üks peamisi katalüsaatoreid. Kuid niiskus üksi ei ole peamine süüdlane. Tõeline probleem algab siis, kui temperatuur hakkab nulli ümber kõikuva – see on nn “nulltsüklite” periood. Kui vesi tungib auto mikroskoopilistesse pragudesse ja seejärel külmub, siis see paisub, tekitades värvkattes ja põhjamastiksis mikroprausid. Need praod on väravaks roostele.
Veelgi suurem vaenlane on aga maanteedele puistatav keemia. Eestis kasutatakse libedusetõrjeks peamiselt kloriide (naatriumkloriid ja kaltsiumkloriid). Need ained on äärmiselt agressiivsed oksüdeerijad. Kui sool seguneb lumesulaveega, tekib elektrolüütiline lahus, mis kiirendab metalli oksüdeerumist ehk roostetamist kordades võrreldes puhta veega. See soolalöga ei jää vaid auto välispinnale, vaid tungib rataste alt pritsides sügavale auto konstruktsioonidesse – karpidesse, uste siseservadesse, poolraamide vahele ja silladetailidele.
Levinud müüt: “Minu auto on tsingitud ja ei roosteta”
Üks levinumaid eksiarvamusi, mida autoomanikud ja isegi mõned automüüjad levitavad, on see, et tsingitud kerega autod ei vaja täiendavat korrosioonitõrjet. Kuigi tsinkimine on suurepärane tehnoloogia, mis on autode eluiga märgatavalt pikendanud, ei ole see imerohi.
Tsingikiht toimib nn ohvri-anoodina. See tähendab, et tsink korrodeerub keemiliselt enne terast, kaitstes sellega allolevat metalli. Kuid tsinkikiht on väga õhuke ja see kulub ajas. Lisaks mõjutavad seda:
- Mehhaanilised vigastused: Kivitäkked, kriimustused ja põhja riivamine eemaldavad tsingikihi, avades tee roostele.
- Tootmisprotsessi eripärad: Kerepunktkeevituse kohad ja stantsitud servad on sageli kohad, kus tsingikiht on õhem või kahjustatud juba tehases.
- Silladetailid: Paljud auto alusvankri detailid (õõtsad, poolraamid, vedrud) ei ole tsingitud, vaid on kaetud vaid õhukese värvikihiga, mis meie kliimas kiiresti järele annab.
Seega, isegi kui keredetailid on tsingitud, võivad auto kandvad konstruktsioonid ja veermikuelemendid ikkagi tõsiselt kahjustada saada.
Millal on õige aeg korrosioonitõrjeks?
Eksperdid on ühel meelel: parim aeg korrosioonitõrjeks on kohe. Ideaalis tuleks töötlus teha uuele autole kohe pärast salongist väljasõitmist. See on hetk, mil auto on puhas, kuiv ja roostevaba. Sellisel juhul konserveerib tõrjeaine ideaalse seisukorra aastateks.
Kui tegemist on kasutatud autoga, kehtib reegel “parem hilja kui mitte kunagi”. Siiski on oluline mõista hooajalisust:
Suvi ja varasügis
See on traditsiooniliselt parim aeg põhjalikuks töötluseks. Ilmad on kuivad ja soojad, mis tähendab, et auto kuivab pesu järgselt kiiremini ja põhjalikumalt. Samuti on teed puhtad soolast, mis vähendab riski, et soolajäägid jäävad kaitsekihi alla.
Talv
Levinud on arvamus, et talvel ei saa korrosioonitõrjet teha. Kaasaegsete tehnoloogiate puhul (eriti õlipõhised ained nagu Krown jt) on see müüt. Spetsiaalsed tõrjeained on loodud vett tõrjuma ja tungima läbi niiskuse otse metallpinnani. Siiski eeldab talvine töötlus väga hoolikat eelpesu ja kuivatamist soojus puhuritega, mis võib protsessi aega pikendada.
Kuidas professionaalne korrosioonitõrje protsess välja näeb?
Kvaliteetne korrosioonitõrje ei ole lihtsalt auto põhja “mustaks võõpamine”. See on mitmeastmeline protsess, mis nõuab eritehnikat ja teadmisi auto ehitusest. Protsess jaguneb tavaliselt järgmisteks etappideks:
- Demonteerimine ja pesu: Eemaldatakse põhjakatted, logarid ja vajadusel muud plastikdetailid. Auto põhi ja koopad pestakse kõrgsurvepesuriga, et eemaldada kogu pori, lahtine rooste ja sool.
- Kuivatamine: See on kriitiline etapp. Auto peab olema täiesti kuiv (välja arvatud spetsiaalsete veetõrje-kemikaalide puhul). Kasutatakse suruõhku ja soojapuhureid.
- Õõnsuste töötlemine (sisemine kaitse): Spetsiaalsete pikkade voolikute ja düüside abil pihustatakse vedelat korrosioonikaitseainet auto karpidesse, ustesse, luukidesse, poolraamideni ja kapoti tugevdusribide vahele. See on koht, kus rooste sageli märkamatult alustab (“roostetab seestpoolt väljapoole”).
- Põhja katmine (väline kaitse): Auto põhi kaetakse paksema ja vastupidavama kihiga, mis kaitseb nii keemilise rünnaku kui ka kivitäkete (abrasiivkulumise) eest.
- Koostamine ja puhastus: Eemaldatud detailid pannakse tagasi ning auto välispind puhastatakse hoolikalt võimalikest pritsmetest.
Erinevad materjalid: Bituumen vs. Õlid/Vahad
Turul on peamiselt kahte tüüpi lahendusi ja valik sõltub auto seisukorrast ja omaniku eesmärkidest.
Bituumenipõhised mastiksid (sageli tuntud kui “tavaline pigi”) moodustavad paksu, kummilaadse kihi. Need on head mürasummutajad ja kaitsevad hästi lenduvate kivide eest. Kuid neil on suur miinus: kui kihti tekib pragu või kui see kantakse juba roostes pinnale, võib niiskus jääda kihi alla lõksu. Tulemuseks on nn “kasvuhooneefekt”, kus auto roostetab katte all kiiremini kui ilma katteta.
Õli- ja vahapõhised ained (nt Krown, Dinitrol ML jt) on vedelamad. Nende eelis on “roomavus”. Aine suudab pugeda pragudesse, punktkeevituste vahele ja poltide keermetesse. Need ained ei kuiva kunagi täielikult kõvaks, mis tähendab, et nad ei pragune. Nad on ideaalsed juba veidi roostes autodele, kuna aine imbub rooste sisse ja peatab protsessi, lõigates ära hapniku juurdepääsu. Miinuseks on see, et need kihid on mehaaniliselt vähem vastupidavad ja vajavad sagedamat uuendamist (tavaliselt iga 12–18 kuu tagant).
Korduma Kippuvad Küsimused (FAQ)
Kui sageli peaks korrosioonitõrjet tegema?
Sagedus sõltub kasutatavast tehnoloogiast ja auto kasutusintensiivsusest. Paksemad bituumenipõhised kaitsed võivad kesta 2-3 aastat, kuid vajavad iga-aastast kontrolli vigastuste suhtes. Vedelamad õlipõhised töötlused on soovitatav teostada iga 18-24 kuu järel, et tagada pidev aktiivne kaitsekiht.
Kas korrosioonitõrje rikub uue auto tehasegarantii?
Enamasti mitte. Tehase roostegarantii (mis on sageli 12 aastat) kehtib tavaliselt vaid läbiroostetamise korral (st kui keresse tekib auk) ja eeldab regulaarset esinduse kontrolli. Korrosioonitõrje on lisakaitse. Siiski on soovitatav enne protseduuri konsulteerida oma automargi esindusega või valida sertifitseeritud teenusepakkuja, kes väljastab töödele garantii.
Kas ma saan seda ise kodus teha?
Teoreetiliselt jah, kuid kvaliteet jääb harva professionaalsele tasemele. Kodustes tingimustes on keeruline autot täielikult puhtaks ja kuivaks saada. Samuti puuduvad tavakasutajal spetsiaalsed düüsid ja skeemid, et pääseda ligi keerulistele suletud õõnsustele (karbid, piilarid), mis on kõige kriitilisemad kohad.
Kas töödeldud auto lõhnab halvasti?
Pärast töötlust võib autol olla spetsiifiline lõhn paar päeva kuni nädal. See on tingitud lahustite aurustumisest või õlide “põlemisest”, kui need on sattunud summuti lähedusse. Kaasaegsed ained on siiski üsna neutraalsed ja lõhn kaob kiiresti.
Kuidas hooldada autot pärast töötlust?
Pärast korrosioonitõrje tegemist ei tohi autoomanik muutuda hooletuks. Vastupidi, õige järelhooldus pikendab kaitsekihi eluiga märgatavalt. Esimene reegel on vältida survepesu, eriti põhja alt, vähemalt 2-4 nädalat pärast töötlust (sõltuvalt kasutatud materjalist), et aine saaks korralikult kinnituda ja “roomata” vajalikesse pragudesse.
Edaspidi on regulaarne pesu endiselt ülioluline. Talvel tuleks autot pesta vähemalt kord kahe nädala jooksul, et eemaldada soolakiht. Oluline on kasutada pigieemaldusvahendeid ettevaatlikult – tugevatoimelised lahustid võivad lisaks pigile lahustada ka korrosioonikaitse kihti. Soovitatav on teavitada autopesulat, et teie autol on teostatud korrosioonitõrje; kogenud pesijad oskavad siis vältida liiga agressiivset survet tundlikes piirkondades nagu koopaservad ja karbiääred.
Samuti tasub meeles pidada, et korrosioonitõrje kaitseb metalli, kuid ei paranda juba olemasolevaid värvikahjustusi. Kõik sügavamad kriimud ja kivitäkked, mis ulatuvad metallini, tuleks koheselt parandusvärviga katta, et vältida rooste levimist kaitsekihi serva alla. Jälgides neid lihtsaid nõuandeid ja investeerides kvaliteetsesse töötlusesse, tagate, et teie auto püsib Eesti kliimas heas korras, turvaline ja säilitab oma väärtuse ka aastate pärast.
