Tänapäeva autotööstus on teinud tohutu arenguhüppe, liikudes lihtsatest mehaanilistest süsteemidest keerukate elektrooniliste lahendusteni. Selle progressi keskmes on sõiduki elektrisüsteem, mille koormus on aastatega mitmekordistunud. Start-stop süsteemid, istmesoojendused, navigatsiooniseadmed ja rohked juhiabisüsteemid nõuavad energiaallikat, mis suudaks tagada stabiilse voolu ka kõige nõudlikumates tingimustes. Just seetõttu on paljudes moodsates sõidukites kasutusel AGM-akud (Absorbent Glass Mat). Kuigi need akud on vastupidavad ja võimekad, kaasneb nendega üks oluline nüanss, mida paljud autoomanikud teadmatusest eiravad: nende laadimine nõuab spetsiifilist lähenemist. Vale laadija või vale laadimisrežiimi kasutamine võib kalli aku eluea enneaegselt lõpetada, tekitades autoomanikule märkimisväärset majanduslikku kahju.
Mis teeb AGM-aku eriliseks ja kuidas see erineb tavalisest akust?
Enne laadimisprotsessi eripärade mõistmist on oluline aru saada, mis on AGM-aku sisemuses teistmoodi. Lühend AGM tähistab inglise keeles väljendit Absorbent Glass Mat. Erinevalt traditsioonilistest märgade elementidega pliiakudest, kus elektrolüüt (väävelhappe ja vee segu) loksub plaatide vahel vabalt, on AGM-akudes elektrolüüt immutatud spetsiaalsetesse klaaskiudmattidesse. Need matid asuvad tihedalt pliist plaatide vahel.
Selline ehitus annab AGM-akule mitu olulist eelist:
- Lekkekindlus: Kuna vaba vedelikku pole, ei leki aku isegi siis, kui korpus peaks pragunema või kui akut hoitakse külili.
- Vastupidavus vibratsioonile: Tihedalt pakitud plaadid ja matid taluvad sõiduki vibratsiooni tunduvalt paremini kui tavalised akud.
- Suurem käivitusvool: Madal sisetakistus võimaldab lühiajaliselt väljastada väga tugevat voolu, mis on kriitiline külmkäivituste ja start-stop süsteemide puhul.
- Süvatühjenemise taluvus: AGM-akud taluvad sügavamale tühjenemist paremini kui tavalised happeakud, taastudes sellest kiiremini.
Kuid just see suletud ja “kuiv” konstruktsioon (VRLA – Valve Regulated Lead Acid) muudab aku tundlikuks ülelaadimise ja valede pingete suhtes. Kui tavalise aku puhul võib liigne pinge põhjustada vee aurustumist, mida saab (teatud tüüpidel) destilleeritud veega asendada, siis AGM-aku puhul on gaaside väljumine ja elektrolüüdi kuivamine pöördumatu protsess.
Miks tavaline või vanatüüpi laadija AGM-akule ei sobi?
Kõige levinum viga, mida tehakse, on vana nõukogudeaegse või odava “supermarketist” ostetud lihtsa laadija ühendamine AGM-akuga. Need laadijad on sageli ehitatud töötama konstantse voolu või lihtsa pinge printsiibil, arvestamata aku keemilisi eripärasid. Siin on peamised põhjused, miks tavaline laadija on AGM-akule ohtlik:
1. Liiga kõrge laadimispinge
Tavalised happeakud taluvad laadimisel pinget, mis võib ulatuda 15–16 voltini (mõnikord isegi rohkem nn kiirlaadimisel). AGM-akude laadimispinge on aga rangelt piiratud. Tavaliselt on see vahemikus 14,6 V kuni 14,8 V. Kui pinge tõuseb sellest kõrgemale, algab aku sees intensiivne gaaside teke. Kuna AGM on suletud süsteem, avaneb ülerõhu tõttu kaitseklapp ja gaasid (vesinik ja hapnik) väljuvad. Selle tulemusena kaotab aku niiskust, mida ei ole võimalik asendada. Tulemuseks on “kuivanud” aku, mille mahtuvus on drastiliselt vähenenud.
2. Puudulik laadimisprofiil
Lihtsad laadijad laevad akut lineaarselt, kuni need vooluvõrgust eemaldatakse. AGM-akud vajavad aga mitmeastmelist laadimisprotsessi (tuntud kui IUoU profiil). See tähendab, et laadija peab muutma pinget ja voolutugevust vastavalt aku täituvusele. Tavalised laadijad “keedavad” aku üle, kuna nad ei suuda tuvastada hetke, millal aku on tegelikult täis ja millal tuleks üle minna säilitusrežiimile.
3. Ülekuumenemise oht
AGM-akud on soojustundlikumad. Kuna neil puudub vaba vedelik, mis aitaks soojust hajutada, võib liiga suure vooluga laadimine tekitada sisemise ülekuumenemise (thermal runaway). Nutikad laadijad monitoorivad temperatuuri ja reguleerivad laadimisvoolu vastavalt sellele, vältides aku kahjustumist. Vana tüüpi trafolaadijad seda ei tee.
Kuidas käib AGM-aku õige laadimine?
AGM-aku laadimiseks on hädavajalik kasutada kaasaegset, mikroprotsessoriga juhitavat laadijat (nn nutilaadija), millel on spetsiaalne AGM-režiim või mis toetab VRLA akude laadimist. Protsess ise näeb välja järgmine:
- Ettevalmistus ja ohutus: Veenduge, et laadimine toimub hästi ventileeritud ruumis. Kuigi AGM on suletud, võib rikke korral eralduda gaase. Puhastage aku klemmid oksiidist, et tagada korralik kontakt.
- Laadija ühendamine: Ühendage alati esmalt punane klamber aku positiivse (+) klemmiga ja seejärel must klamber negatiivse (-) klemmiga. Alles seejärel ühendage laadija vooluvõrku.
- Režiimi valimine: Valige laadijal spetsiaalne AGM-režiim. Mõnedel laadijatel on see tähistatud lumehelbe märgiga (külma ilma režiim, mis kasutab kõrgemat pinget, sobib sageli ka AGM-ile) või kirjasõnaga “AGM/GEL”. Kontrollige kindlasti laadija kasutusjuhendit.
- Laadimisprotsess: Nutikas laadija läbib tavaliselt mitu etappi:
- Desulfatiseerimine: Püüab taastada aku plaate impulssidega.
- Põhilaadimine (Bulk): Laeb akut maksimaalse lubatud vooluga kuni ca 80% täituvuseni.
- Absorptsioon: Hoiab pinget stabiilsena, kuid vähendab voolutugevust, et laadida aku 100% täis ilma ülekuumenemiseta.
- Järelkontroll ja säilitus (Float): Hoiab aku täislaetuna, kompenseerides isetühjenemist.
- Lõpetamine: Kui laadija näitab, et protsess on lõppenud, eemaldage esmalt seade vooluvõrgust, seejärel must klamber ja viimasena punane klamber.
Temperatuuri roll laadimisel
Üks aspekt, mida sageli alahinnatakse, on ümbritseva keskkonna temperatuur. Akude keemilised protsessid on temperatuurist sõltuvad. Külmaga on keemilised reaktsioonid aeglased ja aku vastuvõtuvõime madal, kuumaga vastupidi. Kvaliteetsed laadijad on varustatud temperatuurianduriga (kas sisseehitatud või eraldi kaabli küljes).
Kui laadite AGM-akut külmas garaažis või õues, peab laadimispinge olema veidi kõrgem, et tagada täielik laadumine. Kuumas keskkonnas peab pinge olema madalam, et vältida gaaside teket. Ilma temperatuurikompensatsioonita laadija võib külma ilmaga jätta aku alalaetuks ja kuuma ilmaga selle üle laadida, mis mõlemad lühendavad aku eluiga märgatavalt.
KKK: Korduma kippuvad küsimused AGM-akude laadimise kohta
Kas ma võin AGM-akut laadida, kui see on autoga ühendatud?
Jah, enamasti võib. Kaasaegsed nutilaadijad on elektroonikule ohutud. Siiski on oluline ühendada laadija miinusklemm mitte otse aku miinusklemmile, vaid kere massi külge (kui autol on BMS ehk akuhaldussüsteem), et auto aju saaks aru, et toimub laadimine. Lugege alati auto kasutusjuhendit.
Kui kaua võtab aega AGM-aku laadimine?
See sõltub aku mahutavusest (Ah) ja laadija võimsusest (A). Näiteks 70 Ah aku laadimine 7 A laadijaga tühjast täisolekuni võtab teoreetiliselt aega umbes 10-12 tundi, arvestades ka absorptsioonifaasi, mis on aeglasem. Kiirlaadimine ei ole AGM-akudele soovitatav.
Kas AGM-akut võib “turgutada” (Recondition režiim)?
Olge sellega väga ettevaatlik. Paljudel nutilaadijatel on “Recond” režiim, mis kasutab kõrget pinget (kuni 15,8 V) elektrolüüdi segamiseks. AGM-akude puhul on see režiim sageli keelatud või lubatud vaid erandjuhtudel, kuna see põhjustab gaaside väljumist ja aku kuivamist. Kasutage seda vaid siis, kui laadija tootja lubab seda spetsiifiliselt AGM-akule.
Mis juhtub, kui kasutan GEL-aku seadistust?
GEL ja AGM on sarnased, kuid mitte identsed. GEL-akud on veelgi tundlikumad kõrge pinge suhtes ja nende laadimispinge on tavaliselt madalam (ca 14,2–14,4 V). Kui laete AGM-akut GEL-režiimis, ei pruugi see saavutada 100% laetust, kuid see on ohutum kui tavalise happeaku režiimi (nn Wet/Flooded) kasutamine, mis võib pinget liiga kõrgeks ajada.
Kuidas valida oma AGM-akule sobiv laadija?
Õige laadija valimine ei ole pelgalt mugavuse, vaid investeeringu kaitsmise küsimus. Kuna AGM-akud on tavalistest akudest kallimad (sageli 150–300 eurot), tasub kulutada 60–100 eurot korraliku laadija peale, mis teenib teid aastaid. Valikul tuleks silmas pidada mitut tehnilist parameetrit.
Esiteks, voolutugevus (Amperaaž). Rusikareegel on, et laadimisvool peaks olema umbes 10% aku mahtuvusest. Näiteks 80 Ah aku jaoks on ideaalne 7–10 A laadija. Liiga nõrk laadija (nt 2 A) jääb hätta suure tühja aku laadimisega ega suuda käivitada vajalikke keemilisi protsesse desulfatiseerimiseks. Liiga võimas laadija võib aga akut liigselt kuumutada.
Teiseks, otsige seadet, millel on spetsiaalne AGM-funktsioon. Ärge usaldage universaalseid “kõik-ühes” odavlaadijaid, millel puudub režiimi valik. Tippklassi laadijad (nagu CTEK, NOCO, Victron) suudavad automaatselt tuvastada aku seisukorra ja valida sobiva laadimisalgoritmi. Samuti on kasulik lisafunktsioon nimega “Supply” ehk toiteallikas. See võimaldab laadijal anda autole stabiilset voolu ajal, mil te vahetate akut, hoides sellega alles raadio mälud, kellaajad ja vältides veakoodide tekkimist auto ajus.
Lõpetuseks, jälgige kaablite ja ühenduste kvaliteeti. Headel laadijatel on olemas ka nn “silmuskaablid”, mida saab püsivalt aku klemmidele ühendada. See teeb laadimise mugavaks – te ei pea iga kord kapoti all klambritega jändama, vaid ühendate lihtsalt pistiku, mis võib olla toodud näiteks iluvõre vahele või pagasiruumi servale. Regulaarne hoolduslaadimine, eriti lühikesi otsi sõitvate autode puhul, on parim viis tagada AGM-aku pikk ja probleemivaba eluiga.
