Auto ostmine on kodu soetamise järel sageli pere suuruselt teine investeering, kuid erinevalt kinnisvarast hakkab sõiduki väärtus ajas paratamatult langema. Eestis ja teistes Põhjamaades kiirendab seda protsessi märkimisväärselt meie karm kliima. Pidev niiskus, temperatuurikõikumised ning eelkõige talvine teedele puistatav keemia ja sool loovad ideaalse keskkonna metalli oksüdeerumiseks ehk roostetamiseks. Paljud autoomanikud elavad teadmises, et kaasaegsed sõidukid on tehasest tulles piisavalt kaitstud või et roostetõrje on vajalik alles siis, kui esimesed pruunid plekid värvkattel nähtavale ilmuvad. Eksperdid on aga ühel meelel: kui rooste on juba silmaga nähtav, on võitlus sageli juba kaotatud. Seetõttu on oluline mõista, millal ja miks on lisakaitse tegelikult vajalik ning millised müüdid võivad autoomanikule kalliks maksma minna.
Tehasegarantii ja tsingitud kere: kas sellest piisab?
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et tsingitud kerega ja kehtiva garantiiga uued autod ei vaja täiendavat korrosioonitõrjet. Autotootjad annavad tõepoolest kerele pikaajalise garantii (sageli 6–12 aastat), kuid on äärmiselt oluline lugeda peenikest kirja. Enamasti kehtib garantii vaid läbiroostetamise korral, mis tähendab, et metallis peab olema auk, ning protsess peab olema alanud seestpoolt väljapoole. Pindmine rooste, mis tekib kivitäkete või väliste kahjustuste tagajärjel, ei kuulu tavaliselt garantii alla.
Tehasest tulev kaitsekiht on optimeeritud kestma garantiiaja lõpuni Kesk-Euroopa tingimustes. Eesti kliima, kus teedele puistatakse talve jooksul tuhandeid tonne kloriide, on aga autodele äärmiselt agressiivne keskkond. Soolalahus toimib elektrolüüdina, mis kiirendab elektrokeemilist korrosiooni kordades. Tsingikiht on küll tõhus, kuid see on “ohvermetall” – see oksüdeerub ise, et kaitsta selle all olevat terast. Kui tsingikiht saab viga või kulub aja jooksul soola mõjul õhukeseks, algab raua korrosioon. Seega, isegi uue auto puhul on lisakaitse investeering, mis aitab säilitada sõiduki väärtust ja struktuurset terviklikkust pikema aja vältel.
Millal on õige aeg korrosioonitõrje teostamiseks?
Ekspertide hinnangul on parim aeg korrosioonitõrjeks kohe pärast auto ostmist, sõltumata sellest, kas tegemist on uue või kasutatud sõidukiga. Mida varem kaitsekiht peale kantakse, seda vähem on metallil võimalust kokku puutuda niiskuse ja sooladega. Siiski võib vajadust liigitada auto vanuse ja seisukorra järgi:
- Uued autod (0–3 aastat): See on ideaalne aeg ennetavaks tõrjeks. Metall on puhas ja roostevaba. Korralik töötlus sulgeb tehase poolt jäetud mikropraod ja katab kohad, kuhu tehasemastiks pole jõudnud. Uue auto töötlemine on kõige soodsam ja efektiivsem, sest puudub vajadus rooste eemaldamiseks.
- Kasutatud autod (3–7 aastat): Selles vanuses autodel võib esineda juba algavat peitroostet, eriti põhja all, karpides ja poolraamidel. Siin on oluline kasutada tehnoloogiat, mis suudab peatada juba alanud protsessi (näiteks õlipõhised ained, mis imbuvad roostesse ja tõrjuvad niiskuse välja).
- Vanemad autod (üle 7 aasta): Vanemate autode puhul on korrosioonitõrje pigem eluea pikendamine kui täielik peatamine. Enne töötlust on vajalik põhjalik pesu ja kontroll, et veenduda, kas metalli on üldse mõtet enam kaitsta või vajab see enne keevitustöid.
Hooajalisus: Kas suvi või talv?
Levinud on arvamus, et korrosioonitõrjet tuleks teha suvel, kui ilm on kuiv. Tegelikkuses on kaasaegsed töökojad varustatud kuivatusseadmetega ning kasutatavad ained on disainitud tõrjuma vett. Siiski on kõige populaarsem aeg sügis, vahetult enne esimeste soolade puistamist. Eksperdid soovitavad aga mitte jätta asja viimasele minutile – suvel on järjekorrad lühemad ja ained saavad soojema ilmaga paremini pragudesse roomata (nn roomamisvõime). Talvel tehtud tõrje on samuti efektiivne, kuid eeldab auto põhjalikumat kuivatamist enne ja pärast protseduuri.
Erinevad tehnoloogiad: Mastiks vs. Õlipõhised ained
Turul on peamiselt kaks suurt koolkonda, mille vahel autoomanik peab valima. Mõlemal on oma eelised ja puudused ning valik sõltub sageli auto seisukorrast.
- Bituumen- ja vahapõhised kaitsed (traditsiooniline mastiks):
Need moodustavad metalli pinnale paksu ja tugeva füüsilise barjääri. See kiht kaitseb hästi kivitäkete ja mehhaanilise kulumise eest. See meetod sobib suurepäraselt uutele autodele, millel puudub igasugune rooste. Miinuseks on see, et kui kihti tekib pragu, võib niiskus pugeda mastiksi alla ja tekitada seal “kasvuhooneefekti”, kus rooste areneb märkamatult edasi. Vanematel autodel võib see olemasoleva rooste lihtsalt kinni katta, mitte seda peatada.
- Õlipõhised vedelad korrosioonikaitsevahendid:
Need ained (nagu näiteks Krown tehnoloogia) ei kuiva kunagi täielikult kõvaks. Nad jäävad poolvedelaks ja omavad erakordset roomamisvõimet. Aine suudab tungida sügavale valtside vahele, punktkeevitustesse ja rooste pooridesse, tõrjudes sealt niiskuse välja. See on parim valik juba kasutatud autodele, kus rooste võib olla alanud. Kuna aine on vedelam, vajab see regulaarset uuendamist (tavaliselt iga 12–18 kuu järel), erinevalt mastiksist, mis kestab kauem.
Millised piirkonnad vajavad enim tähelepanu?
Auto ei roosteta ühtlaselt. On teatud kriitilised tsoonid, mis saavad kõige rohkem koormust rataste alt lendava pori, kivide ja soolvee näol. Korrosioonitõrje ekspert pöörab erilist tähelepanu järgmistele kohtadele:
- Karbid ja uste ääred: Need on kohad, kuhu koguneb niiskus ja mis kuivavad kõige aeglasemalt. Drenaažiavade ummistumine on siin peamine kurjajuur.
- Poolraamid ja silladetailid: Need on kandvad konstruktsioonid. Nende roostetamine on otsene oht liiklusohutusele.
- Rattakoopad: Pidev “liivaprits” rataste alt eemaldab kiiresti tehase värvikihi, jättes metalli kaitsetuks.
- Tagaluuk ja kapoti esiserv: Aerodünaamilised keerised viivad soolvee sageli just auto tahaossa, mistõttu on universaalkerega autode tagaluugid eriti haavatavad.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt vastame levinumatele küsimustele, mis autoomanikel seoses korrosioonitõrjega tekivad.
K: Kas korrosioonitõrje tegemine tühistab auto tehasegarantii?
V: Üldjuhul mitte, kui tööd teostatakse professionaalses teeninduses ja ei rikuta auto konstruktsiooni ega süsteeme (nt andureid). Paljudel juhtudel on vajalik kasutada spetsiaalseid tehnoloogilisi avasid või puurida uued augud vaid kindlatesse kohtadesse, mis hiljem korgitakse. Siiski on soovitatav enne protseduuri konsulteerida oma automüüjaga ja lugeda garantiitingimusi.
K: Kui kaua protseduur aega võtab?
V: Sõltuvalt valitud meetodist ja auto suurusest võib aega kuluda 3 tunnist kuni 24 tunnini. Õlipõhine töötlus on kiirem (u 3–4 tundi), samas kui põhjalik bituumenmastiksi paigaldus koos pesu, kuivatuse ja mitmekihilise katmisega võib võtta paar päeva.
K: Kas auto lõhnab pärast töötlemist?
V: Jah, vahetult pärast töötlust võib autol olla spetsiifiline lõhn, kuid see kaob tavaliselt paari päeva kuni nädala jooksul. Kaasaegsed ained on loodud olema võimalikult lõhnavabad ja keskkonnasõbralikud.
K: Kas ma võin korrosioonitõrjet teha ise aerosoolpudelitega?
V: Ise on võimalik teha lokaalseid parandusi või kaitsta ligipääsetavaid kohti, kuid täisväärtuslikku korrosioonitõrjet kodustes tingimustes teha ei saa. Professionaalidel on kõrgsurvepumbad ja pikad sondid, mis võimaldavad ainet pritsida sügavale karpide ja raamitalade sisse, kuhu aerosoolpudeliga ei pääse.
Pikaajaline hooldus ja auto väärtuse säilitamine
Korrosioonitõrje ei ole ühekordne imevahend, vaid osa auto regulaarsest hooldusest. Isegi kõige parem kaitsekiht vajab kontrolli ja hooldust. Eksperdid soovitavad autot talveperioodil pesta regulaarselt, vähemalt kaks korda kuus, et eemaldada pinnale ladestunud soolakiht. Erilist tähelepanu tuleks pöörata survepesule rattakoobastes ja põhja all (kui on võimalik kasutada põhjaalust pesu).
Samuti tasub kord aastas, näiteks enne talve, käia spetsialisti juures kontrollis. Õlipõhiste tõrjete puhul on kordustöötlus teatud intervalli tagant lausa kohustuslik, et kaitse säiliks. Pikas perspektiivis on korrosioonitõrjesse investeeritud summa märkimisväärselt väiksem kui hilisemad keretööd, värvimine või auto väärtuse langus müügihetkel. Roostevaba auto on järelturul alati hinnas ja annab omanikule kindlustunde, et sõiduk on turvaline ja kestab kaua.
